elustendast

Kohalolekust niipalju, et otsustasin kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega mitte kirjutama hakata. Üks asi on selles, et ei mäleta enam täpselt millal miskit juhtus ja teine asi on see, et kas see on üldse oluline.
Üldiselt alguses oli kõik nii hämmastavalt ilus ja mõnus. Sõbralikud inimesed, sõbralik teenindus jne. Linn oli hoomamatult suur ja kõik oli uus ja huvitav. Nüüd on see ahvivaimustus juba üle läinud. Eks see tuleb sellest et normaalne elurütm on saavutatud ja ajavahega kohanetud. Jätkuvalt on aga soe ja mõnus. Tänagi jälle 30 kraadi sooja. Kui 20 peale kukub on ikka väga külm kohe.. Nagu teate juba olete mu käest ka kuulnud, siis teisel siinoleku päeval oli kohe 41 kraadi. Siis oli selline tunne nagu üks suur föön on pandud maksimum kuuma peale ja see puhub lakkamatult otse näkku. Ega seda eriti muudmoodi kirjeldada ei oskagi. Ja no seda ette kujutada on ka päris keeruline, kui ise ei koge seda. Tol päeval oli meil muidugi kõikvõimalikud turistikohad läbi käia. Teletorn, Harbour bridge, linn ise kui selline jne jne. Vaidlesime veel Delmariga et minu meelest oli õues 35 kraadi , ta ütles et ei, max 30. Kui koju jõudsime ja kuulsime mis tegelikult toimus, oli mõlemal karp lahti. Sydneys on selline temperatuur haruldane, mujal aga vist suht tavaline, niiet eks me puutume sellega ka edaspidi kokku.
Inimestest rääkides, siis siin on nagu kogu Jumala kätetöö tänavatele toodud. Seda nii värvilt, riietuselt jne jne. Ehk siis mina kes ma olin muidu ka palju näinud, siis no tegelt ma ei olnud pooltki näinud. Kõige omapärasemad on vast vanamehed, kes on suvalised naiste riided selga tõmmanud, või kes on lasknud opi teha veel viimases eas olles. Või siis inimesed keda on ebamugav kohata. Näiteks baaridaam, kellel vasaku käe laba puudub ja on ainult pöial alles. Või mees kes tuleb tänaval vastu lühikeste pükstega, aga jalad on metallist, ehk siis kõnnirobot või kuidas seda nimetatakse. Sellesmõttes muidugi tubli, et no ega nad sellepärast ju teistest halvemad ole. Lihtsalt mul kui põhjamaa inimesel on seda harjumatu vaadata. Loomulikult ei häbene siin keegi oma orientatsiooni. Käiakse vabalt tänaval käest kinni, suudeldakse jne. Kõigil on pohhui. Üldiselt siin ongi enamus inimestel savi millised nad välja näevad, mida kannavad jne, mis iseenesest on ok. Alati ei pea suur kotkas kõhupeal olema, selleks et oma elu kuidagigi saaks elatud.
Kui nüüd elamise juurde tulla, siis algul elasime Delmari ühe kohaliku tuttava/sõbra juures. Kuna ta tahtis et me sealt välja kolime, siis hakkasime korterit otsima. Samal ajal kui sellega tegelesin, helistas ta aga ja ütles et ära otsi. Mulle meeldib et te minu juures elate ja makske natuke renti ja kõik on jube hästi. Järgmine päev aga tuli mulle sms, et ma pean siiski ASAP välja kolima. Nii ma siis kolisingi järgmine päev ühte backpackerisse (BP*). 8 ne tuba. Kui mina saabusid, siis kõik magasid ja kui ma lahkusin, siis ka kõik magasid. Seega ma ei teagi kellega ma oma tuba jagasin. Eilsest olen ühes teises BP-s. Elan koos kolme sakslase, ühe uusmeremaalase ja tänasest ühe kanadalasega koos. Kuuene tuba. Muidu on tore, aga sakslased ... Neid on nii palju, et eile kui peol käisime, pidin ma terve õhtu oma saksakeele oskusi meenutama, selleks et ka vestlsues osaleda saaks. Ma teadsin et neid on palju, aga et NII PALJU... Inglise keeles nad väga rääkida ei taha miskipärast. Muuseas teine rahvus, keda siin väga palju on, on prantslased. Nende inglise keel on veel hullem.
Kui selle eilse peo juurde veel tagasi tulla, siis siin on reedeti ja laupäeviti mingid eriüritused, kus erinevate BP-de elanikud kogutakse ühte bussi kokku ja viiakse baari, kuhu saab tasuta sisse ja kui seal ühe õlle ostad, saad tasuta õhtusöögi ja hiljem ka kaks tasuta õlut.
PS! Ma siinkohal korra katkestan, kuna hakkan oma ülemuse, ta naise, töökaaslase ja ühe tütarlaspega veel, veini jooma  Pühapäeva lõunane aeg ju siiski juba 