Möödunud on üllatavalt pea 12 nädalat. Mis siis selle viie nädalaga muutunud on. Esmalt muidugi inimesed. Lahkunud on pmst kõik vanad olijad. Hetkel on siis veteranide järjestus järgmine. Viljar kandmas kuldmedalit, mina hõbedat ja Ivo pronksi. Ehk siis kõik 3 vanimat töölist siin farmis on tänaseks päevaks eestlased. Kas selle üle nüüd ka uhkust tunda, ei tea. Õnneks on eestlastel orjaelu veres, seega mingit erilist kunsti siin naistepäevani vastu pidada ei tohiks olla. Lahkunud on siis vahepeal ka minu iirlastest sõbrad Keith ja Lyndsey. Vahepeal tulid tagasi Kris ja Camille, kes olid siin eelmise aasta detsembris 4 nädalat. Ka sel korral nad siin pikemalt ei peatunud ja lahkusid taas eelmisel reedel. Tegelikult võiks isegi öelda mustal reede, sest kaktusemaad tabas vallandamise laine. Mustad pilved olid meie farmi kohal juba kolmapäevast saati, aga mina oma naiivsusest pidasin neid vihma pilvedeks. No õhtuks võttis siiski vihma lahti ka ja seetõttu mindi laupäeval tööle kella 12 ks ja lõpetati juba kell 2. Õnneks oli mul vaba päev. Vallandamise juurde tagasi tulles, siis vallandati lõpuks need kaks briti põrsast Andy ja Jason ning ka eelmises postituses mainitud Aaron. Ta ei ole iirlane vaid ka britt. Manchesterist. Kui A ja J i lahkumise üle tunnen ma ainult heameelt, kuigi Andy lõpupoole enam nii hull ei olnudki kui algul, siis Aaroni pärast oli küll meel kurb. Tore noor poiss. Meenutas mulle paljuski Matut, kes on kindlasti vahepeal muutunud, aga just seda Matut, kellega ma omal ajal tutvusin. Iseloomu, mitte välimuse poolest. Võibolla sellepärast oli mul ka temaga vahetum suhelda, sest ma leidsin ennast kuidagi tuttavast olukorrast või ma ei oskagi seda kirjeldada. Ma usun et te saate aru küll. Kuna siin on aga see reegel, et kui sind vallandatakse, pead sa võimalikult ruttu siit ka kaduma ja nemad pidid seda tegema sama päeva jooksul. Seega sain ma teda ainult korraks shedis ühe käega emmata, teises käes kastmisvoolik, sest parasjagu oli squashi pakkimine pooleli ja ma pidin neid pesema. Kuna ka Jim oli just seal, siis ei saanud tööd korraks sinnapaika ka jätta. Mine tea, muidu saan veel ise ka sule sappa. Muuseas meil on Aaroniga ka nö oma lugu. David Guetta feat. Kid Cudi –Memories. Elust shedis pikemalt järgneb allpool. Vallandamisest aga veel. Kuna ma selle teksti kirjutamist alustasin laupäeval, siis vahepeal on koondatute nimekiri pikenenud. Sel teisipäeval, 13. aprillil, sai oma viimaseid korjatud vilju „nautida“ kokku 10 inimest. Lisaks lahkusid omal soovil veel 4. Siinkohal kohe veel inimeste teemal jätkates, siis kuna maja peale niisama lahkujaid ja esimesi vallandatuid oleks suht tühjaks jäänud, siis kolisid kohe uued sisse. Kaks paari ja üks üksik noormees. (Kes keda pani, oli natuke segane, sest keegi pole oma seotust nagu ametlikult kinnitanud ja et pigem on „situation a bit complicated“) Üldiselt võiks kirjeldada aga õnneks ainult mõnepäevast olukorda nii, et kuna need uued olid kõik omavahel sõbrad, siis Bex ja Gareth rentisid neilt nagu tuba ja mina kui teenija, elasin õues oma karavanis. Peale K ja Lyndsey i lahkumist sain ma endale uue ameti, mis tähendab seda, et ma pean maja koristama. Lootus, et peale A ja J lahkumist läheb elu ehk lihtsamaks, sest suurimad sitarattad on lahkunud, oli loomulikult eksitav. (Kuna nad enda järelt üldse ei koristanud ja kõik oli pilla palla koguaeg, siis seepärast ma neid põrsasteks nimetasingi) Loodus ei salli ju tühja kohta. Peale uute sisse kolimist oli maja nagu laut, sest kaks põrsast asendus seakarjaga. Kuna ma reeglina koristan maja siis oma vabal päeval, siis tegin seda ka laupäeval, kuid jõudes linnast poetuurilt tagasi, oli endine olukord kenasti taastatud. Pesemata nõud, märg ja must vannitoa põrand jne. Muidugi tekib teil küsimus, et miks ma seda siis üldse teen. Vastus on lihtne – raha. Tänu sellele on mul tasuta elamine, ehk siis võidan nädalas 7 tasustatud töötundi. Kuna aga vallandamise järeltõukena pidid kaks sõpra tööga hüvasti jätma, otsustasid ka teised seda teha ja nüüd on maja ainult B ja G päralt. Mina olen ikka oma karavanis ja õnneks on elu siin siiski ilusam kui majas sees. Mul on siin nüüd oma telekas, soojapuhur ja ventilaator. Seega kui on külm kasutan ühte, kui palav, siis teist. Autot mul enam aga hooldada õnneks/kahjuks pole, kuna farmi autodega tööle ja koju sõitmine keelati ära.Täpset põhjust ei tea keegi. Autodest aga veel, et kuna poes käimiseks saame me siiski autot laenata, on ka sellel oma uus kodukord. Nüüdsest peab autot laenutades kirjutama raamatusse oma nime, ehk siis kes sõidab, juhiloa numbri ja kaasreisijate nimed. Mina muidugi kirjutan sinna oma ID kaardi numbri... Ma tean, et nii ei ole ilus, aga keda see huvitab. Ja veel, et ükspäev kui põllule sõitsime, siis Viljar ütles et teeme Offroad´i ka natuke ja kiirendas korraks. Maksimumiks saime 80, kui kapott avanes ja varjas kogu esiklaasi... Üldiselt oli meil väga naljakas.
Elust shedis, siis peale seda kui Jim ja Julie nö sisse kolisid, muutus elu seal täitsa põrguks. Kui leidus päeva jooksul mõni inimene, kes sai 100 % aru, mida ta tegema pidi, siis oli see ime. Ükspäev pakitakse kahjustatud ja peaaegu et rämpsuks muutunud tsukiinid kõik normaalsete pähe, põhjendades seda tõusnud kokkuostu hinnaga.Teisel pakitakse ainult kõige ilusamaid ja mitte suuremaid kui 25 cm. See mis minu arvates on rämps, on Julie ja Jimi arvates väga hea ja kui hakkad siis nende poolt saadud hinnangu järgi oma valikuid ringi muutma, tuleb jällegi uus korraldus, et teostatud valik on halb jne jne. Eriti kui Juliel on veel paha tuju ka, siis kõlavad pidevalt vihjed tööliste asendatavuse kohta. Kuna mina olen seal siiski tihtipeale uutele töölistele õpetaja rollis, siis on olukord natuke kindlam. Esmaspäeval sai siin lastel koolivaheaeg läbi ja kohalikud töölised tulid tagasi seega on seal olukord nüüd rahulikum, kuna J ja J leiavad nüüd endale muud tegevust. Mind see muidugi enam ei puuduta, kuna arvatavasti ma sinna niipea nüüd enam, tööliste piiratuse tõttu põllul, enam ei satu.. Muidu oli aga ja nii, et siis kui ma alustasin oli shedi saamine õnnistus, viimastel nädalatel aga pigem karistus. Karistus muidugi ka eelpool mainitud õpetamise poolest. Oli väga usinaid ja toredaid, arusaajaid õpilasi. Oli aga ka väga rumalaid õpilasi. Kui läksin samade õpetussõnadega juba kümnendale ringile, andsin ma tavaliselt alla. Eriti nõme on see, et kui kedagi õpetada, siis see tähendab seda et sa pead tegelikkuses tegema kahe inimese töö üksinda ära. Ehk siis topelt kiirus ja topelt kontsentreeritus iseenda tegevuse üle ja õpilase tegevuse üle. See on päris väsitav. Õpetamisest välitingimustes, siis kolmapäeval päeva lõppedes pidin veel minema appi paprikaid korjama. Kuna Dawn otsustas ka Bruno appi saata,üks uus prantsuse poiss, siis pidin talle näitama kuidas neid korjata, ehk siis milline on piisavalt hea, milliseid lihtsalt ära korjata ja minema visata jne, siis kui ma olin talle kõik ära seletanud ja ette näidanud, ütles ta nii ilusti: „Gert, sa oled väga hea õpetaja.“ Muuseas see ei ole küll teemaga seotud, aga Noored Kooli SA vist oli sellise nimega, saatsid mulle läbi CV online´i kirja, et ma võiksin kandideerida kooliõpetajaks :) Ju ma siis hakkan õpetajaks, kui ma kunagi tagasi tulen ..iccc...
Üldiselt olen ma siin väga universaalne töötaja ja reeglina sain ma viimasena hommikul teada kuhu ma minema pean. Kas tsukiini tiimi (A tiim), shedi või squashi(e. taldrikkõrvitsa- tänan Heitit nähtud vaeva eest guugeldada)/lebanesi jne tiimi (B tiim). Kuhu just parasjagu vaja on. Tihtipeale juhtus ka nii, et alustasinn ühes kuid viidi üle kohe teise. Vahel oli ka nii, et ma olin päeva jooksul mõlemas tiimis ja shedis ka. Kokkuvõttes tegi see kolm erinevat timesheeti, ehk siis tegin tänu sellele mõnel nädalal mitu head tundi tasuta tööd, kuna tunnid lihtsalt läksid kuhugi kaotsi. Viimasel kolmel nädalal on õnneks kõik olnud täpselt minu arvestuste kohane. Sellest nädalast, olles põllul üle poole võrra vähendatud koosseisus, teeme me kõike. Ehk siis nagu alguspäevil on põllul ainult üks tiim. Alustame tsukiiniga, vahepeal korjatakse squashi, siis jälle tsukiini, seejärel lebanese ja päev lõppeb tsukiiniga. Kõik see on tingitud halvenenud ilmastiku oludest, ehk siis külmadest öödest. Nukitsamehe filmist tuntud maasika effekt on kadunud. Tööpäev algab 8.30 ja kestab ainult viieni, kui sedagi. Teisisõnu palk hakkab vähenema...
Muidugi kellelegi ei tohiks uudisena tulla minu lollid mõtted. Põllul neid ikka tekib. Seega tegin ükspäev „Mulgimaa, sääl on hea elada“ loo põhjal kohaliku versiooni. Netist guugeldades leiate taustaks muusika ka, kel soovi kaasa laulda. Sõnad aga siis järgnevad:
Kaktusmaal, sääl on hea elada.
Uhked tsukiinipõllud, squashi kasvab ka
Seal on väiksed metsasalud, aga suured orjatalud
Tööle minna ei unusta eal.
Kes on sündinud kasvanud seal,
Ei see iialgi oma sõna pea.
Päkker rügab põllul tööd,
Omanik see vilet lööb
Ja kui tahab, siis vallandab ka.
Refrään puudub kahjuks....
No ja siis lihtsalt väiksed mõtteterad veel et:
Traktor teeb tsukiiniputru
Sõites nendest üle ruttu...
Või siis
Vihma sajab, äikest lööb
Ei see sega minu tööd
Korjan kõrvitsaid ma põllul
Särk mul läbimärg on õlul
Jne..
Ülejäänud looming läheb juba teemast mööda, seega ei vaja siinkohal kajastamist.
Lõpetuseks aga ei oskagi muud öelda, kui et „Elagu Rimi siga!“ Et vulkaani purske tagajärjel tekkinud tahmapilv ikka hõreneks. Et hiinlased oma maavärinast kiirelt toibuks. Whitney oma esinemistega väikse pausi teeks, sest Londoni kontserdil esitatud „ I Will Always Love You“ hakkas seekord ka minu kõrva kriipima. Et igal maal oleks oma Susan Boile – leiti ta nüüd ka siit Austraaliast õnneks üles. Et “So You Think You Can Dance“ parimaks tantsijaks saaks Philippe ja „The Biggest Loser Couples“ saate võitjad jälle peale saatesarja lõppu isukalt sööma ei hakkaks, kuna lisaks tantsijatele, kõhnujatele, talentidele jne, alustati järjekordselt ka meisterkoka otsinguid. Kelle köök ruulis, selle saime me juba „ My Kitchen Rules“ vahendusel teada. PS! Et sa teaks mida õhtul süüa teha ja milliseid komponente sa selle tarvis vajad, tulevad juba mai kuus kasutusele LCD ekraaniga ostukärud. Lisaks annavad nad kätte koordinaadid, millisest riiulivahest leiad saia, millisest küpsised. Tooteid korvi pannes, ära unusta näidata ka skännerile triipkoodi, kuna nii saad lihtsalt arvutada, kui palju sa juba kulutanud oled, millistele toodetele on hetkel sooduspakkumised jne. Elu muutub lihtsaks ja ilusaks juba sel mail! Ära unusta poodi minna! Mina jään igatahes huviga seda juba ootama ja enne ma siit Austraaliast ei lahku, kui olen saanud oma esimese ostu selle imelise käruga ära teha. Siia lõppu sobiks veel Little Britainist Llandewi Breffi küla homosexual gay,Dafydd Thomase ema ja isa vestlus enne ja pärast, kui Dafydd neile teatab et ta on gay.
Dad (reads a newspaper): It says there was a bucket stolen in the village on Tuesday
Ma: Its a crime wave
[[Dafydd: Ma, Da
D/M both: Morning, son.
Dafydd: Theres something important I have to tell you both
Ma: Put your paper down, Dad. Now, what is it you want to say.
.......
Dafydd: What I have to tell you both is that I am... (breathes deeply)
Dad: Asthmatic?
Dafydd: No. I am ... a gay. Oh!
Ma: Oh, that`s nice, dear.
Da: Yeah, good for you, lad.]]
Da: It says here the bucket had a chrome handle
Ma: Oh.
Ehk siis täpselt sellised uudised on siin meie külas ka.
Saturday 17 April 2010
Thursday 11 March 2010
suvikõrvits
Elust maal. Olen siin olnud nüüd 6 nädalat ja mõned päevad peale. Teise aasta viisa tarvis veel teist sama palju olla. Rahalises mõttes võiks jääda ka kauemaks. Hooaeg lõpeb mai lõpus. Füüsiliselt peaks vast vastu, aga vaimse kohapealt ei oska öelda. Üldiselt on mul täna üle pika aja vaba päev. Plaanipärasest päev varem. Küll aga olles 16 päeva järjest põllul olnud, siis on see siiski päris ok. Alguses kui ma neid suvikõrvitsaid noppima tulin, mõtlesin et ma suren ära siia. Terve päev küürutada ja traktori taga neid korjata oli lihtsalt nii raske. Nüüd aga kuulub see juba kergemate tegevuste nimekirja. Kõige hullemad on seemendamine ja rohimine. Õnneks külviaeg on nüüd läbi. Seejärel squashi korjamine ämbritesse, mis ripuvad konksu otsas ja mis on omakorda kinnitatud püksirihma kõrgusel asetseva vöö külge. Kusjuures ma ei tea kas selle toote kirjapilt on õige ja samuti ei oska ma ka öelda, mis selle eestikeelne nimetus võiks olla. Mingi väike kollane ufo taldriku moodi kõrvitsaline junn see igatahes on. Sellele järgneb valge suvikõrvits ehk lebanese, mida tuleb mingi spets noaga varre küljest ära lõigata. Eggplant, ehk mingi lillat värvi asi, mida lõigatakse pmst väikeste aiakääridega. Capsicum, ehk paprika. Nende puhul teeb asja keeruliseks see, et neid peab katsuma ja siis kuidagi tunde järgi aimama kas see võiks olla valmis või ei. No päris valmis need muidugi ei ole,sest ära korjatakse rohelisena, originaalis peaks need aga punased olema. Viimastena siis tsukiini korjamine traktori taga ja lihtsaim ja meeldivaim on kindlasti töö sheedis. Sealsed tegevused: tsukiinide pesemine, liinile panemine ja pakkimine. Kuna see on ikkagi ruumis sees, siis kuuma või vihmase ilmaga on seal täitsa mõnus olla.
Kuuma ilma nüüd niipea siin enam küll oodata ei ole, sest sügis on ootamatult kätte jõudnud. Kusjuures kui ma alguses mõtlesin, et mis see sügis siin ikka niiväga sügis on, siis ikka on. Eelmise nädala lõpp oli väga vihmane, nii et pori pritsib veel siiani vagude vahel näkku ja temperatuur langeb öösel umbes 10 kraadini. Loomulikult ka sügisele omane sügise lõhn. Ma arvan et see on tegelt peamine arusaama allikas. Päeval põllul olles tekib kohati selline tunne, nagu oleks Eesti vananaiste suvi ja kartulivõtu ilm. No kes vähegi maal eland või sealse eluga kokku puutunud, need oskavad seda suht hästi ette kujutada ma usun.
Üldiselt selle töö plussiks on kindlasti see, et ma pole vist kunagi nii palju värskes õhus oma aega veetnud kui siin. (Kohati on see muidugi ka tolmune, aga ikkagi.) Kogemus, mida ma Eestist kindlasti ei saaks. Ok, kartuli korjamine on suht samalaadne küürutamine, aga siiski. Uued toredad inimesed, tutvused, sõbrad. Kahjuks on küll nii, et enamus vanu toredaid kaaslasi on siit nüüd lahkunud, või siis kohekohe lahkumas.Inimesed kellest mina siin lugu pean ja olen pidanud, siis esimesed lahkujad olid kahjuks minu kallid eetlastest sõbrad Karin ja Toomas. Esmaspäeval lahkus Benoit, üks prantslane. Teisest majast eelmine nädal Marc. Paari nädala pärast lahkuvad ka meie majast iirlased Keith ja Lyndsey. Hetkel oleme mina ja nemad ainsad nö vanad olijad siin majas. Õigem oleks küll öelda siin kvartalis, sest mina kolisin jällegi majast välja, karavani, kus ennem elas Benoit. Õnneks on muidugi Viljar ja Daniel ka veel alles ja osad uued inimesed tunduvad ka normaalsed. Aga kus on normaalseid, seal leidub ka ebanormaalseid. Eelmise nädala algul tuli siia belglane, kes on mingi imelik. Vaene Aron, uus (vist)iiri poiss, kes eile saabus ja peab taga tuba jagama. Ta joob toorest muna, ajab imelikku juttu, vaatab natuke siukse klaasistunud pilguga ja on üldse väga kummaline. Ei meeldi ta siin kellelegi. Naljakas oli see, et algul rääkisin Lydseyle, et kuule see on mingi imelik. Arvasin, et see on ainult minu arvamus. Selgus, et ka nemad Keithiga on seda arutanud. Seejärel tuli saksa tüdrukutega kõne alla minu kolimine ning ma ütlesin et ei, Thomasega mina küll ühte ruumi ei ole nõus kolima, mispeale selgus et ka nemad arvasid, et ta on veider. Esmaspäeval tulid kaks inglise kutti, kellega eile tulid jutuks uued lisanduvad inimesed ja küsisin Benilt, et äkki sa oleks tahtnud ise majja kolida Thomasega ühte ruumi. Selle peale sain vastuseks et kle see on ju mingi fcking.. ja osutas sõrmega pea juures. Seepeale meenus mul siinkohal üks omalaadne väljend „nupust nikastanud“ . No igatahes on ta friik ja ta on nüüd juba liiga palju mu postitusest ruumi võtnud, et temaga on siinkohal kõik. Kes muidugi teab mida uut tulevik toob.
Elamisest. Kui siia Cactuse maale saabusin, elasin algul karavanis ja jagasin seda prantsuse poisi Damianiga. Kui brasiilia/prantsuse paarike aga majast välja kolis, kolisin mina kohe nende tuppa sisse. Selle peale olid muidugi kõrval toas elavad saksa tüdrukud natuke pahased, kuna nende tuba oli ülevalt avatud ja ilma ukseta. Pmst nagu suurde laia koridori või eesruumi on lihtsalt, ülevalt pisut avatud, sein vahele ehitatud. Kuna nad aga see nädal juba lahkusid, siis ma suutsin nendega õnneks kokkuleppele jõuda, et kuna teie kolite kohe kohe välja, aga mina jään siia kauemaks, siis on ju suht loogiline, et ma võiksin siiski sinna kolida. Andsin neile Woolworthi HomeBrandi pulgajäätist ja diil tehtud. No ja nii ma seal siis elasin pea et kaks nädalat. Kuna aga inimesi hakati järjest juurde värbama ja see maja on mõeldud paaridele pmst, siis pidin ikkagi oma toa loovutama. Selleks et mitte Thomasega tuba jagada, otsustasin kolida Benoit karavani. See on mõeldud ainult ühele inimesele ja siin mul hea olla küll. No vähemalt on kogu karavan ainult minu käsutuses ja saan rahulikult omaette olla. Põllul saab seda seltsielu piisavalt elada.Kui Benoit välja kolis, tahtis Thomas hakata kohe sisse kolima. Kuna ma olen meie majast ainus, kellel on levi ja krediiti, siis helistasin kohe Juliele (omanik), arutasin temaga natuke seda kuhu keegi kolib ja kes veel tulevad jne ja leppisime kokku, et elan kolmapäevani majas ja õhtul siis kolin siia karavani. Kui ma kõva ja selge häälega Benoitile köögis olukorda selgitasin, siis Thomas oli terve õhtu suht tige, aga mis mul sellest. Nüüd ma siis siin olen, oma karavanis ja saan lõpuks mahti blogi kirjutada... Ben, uus inglise poiss ütles eile, et sul täna eriti hea päev. Said endale karavani ja auto korraga.
Dawn, meie kubjas põllul. Kohati on ta normaalne, suudab rääkida sinu kui inimesega ja ei karju, teisel hetkel olen ma aga juba liiga aeglane ja teen absoluutselt kõike valesti. Mõni nädal tagasi kodu poole teele asudes, ütlesin talle näeme homme, mis peale tema vastas „you bet, dude“. Seda oli väga kummaline kuulda. Läksin edasi ja ütles veel seljatagant. Hey Curt (minu nimi kohalikus keeles). Pöördusin ja kuulasin mis tal öelda veel on. „Thank you for holding your head down all day long“ (nagu mainitud peab traktori taga peab ju kummargil olema). Mina olin aga seepeale imestunud ja ainult tänasin öeldu eest ja läksin edasi. Mõned päevad hiljem, ta isegi ei teretanud mind enam hommikul. Nüüd on olukord muutund aga lihtsalt jällegi tõestamaks kohaliku inimese enneolematut meelemuutust. Tuulest sõltub nende peas ikka vist päris palju. Parimatest asjadest mis ma aga valesti teen on näiteks siin üks valge pirukas, ehk UTE (juut) millega põldude vahel sõidetakse ja töölisi, ämbreid jne asju veetakse. Ma oma arust istusin seal taga kastis nagu ikka, aga tema arvates olin ma seal valesti. Teise näitena vast, kui sheedist põllule läksin, ei pannud seal oma aega kirja, nagu ma oleks seal oma töö lõpetanud ja põllule läinud. Tööpäev sai läbi ja ütlesin talle, et pean oma aja seal kirja panema, mille peale ta ütles, et aga sa ei olnud ju seal, sa olid põllul. Paar päeva tagasi sheedist põllule minnes, kirjutasin ennast siis sheedist välja. Põllul küsisin kas sa panid mu siia kirja? Vastus: Sa kirjutad ennast sheedist välja ainult siis kui sa pausile lähed! Ehk siis tee nii või tee naa, ikka on valesti. Mõtlesin, et peaks talt paluma endale mingi nimekirja, kuidas asju õigesti teha. Autodest veel nii palju, et siin põldude vahel sõitmiseks on ka üks pruun tavaline sedaankerega Ford Telstar. Kuna meie maja rahvas sõidab sellega hommikul tööle ja õhtul koju, siis sain eile endale ülesandeks selle auto eest hoolt kanda. Kontrollida õli ja jahutusvedelikku jne. Sõitsin siis sellega koju, pesin ära, rookisin seest kogu selle sita välja, mis oli sinna aastatega kogunenud ja hommikul läksid teised sellega tööle. Kuna see pole arvel, ei tohi sellega maanteele minna. Täna hommikul sai keegi sellega aga hakkama. Eks hiljem kuuleb, mis sest sai. Muuseas selle sama autoga sõitsin ükspäev ka pruunmaost üle, aga ta jäi vist ellu. Algul ma pelgasin natuke siin autoga sõitmist, kuna rool on valel pool ja sellest tulenevalt peab ka käiku vasaku käega vahetama, aga ei ole hullu midagi. Sõidab ikka samamoodi.
Üks asi võibolla veel, et erinevus minu Eestis olnud kontori töö ja siinse põllutöö vahel. Kui Eestis venitasin ärkamisega ja tööle jõudsin siis kui jõudsin, siis siin pean olema õigel ajal platsis ja kogu lugu. Kontoris kui ikka viitsimist ei olnud, siis tegid targa näo pähe, et oled usinasti tööd tegemas, tegelt aga ajad omi asju, suhtled msnis või surfad netis ja veedad oma päeva kuidagi kohvitassitaga ära ja kui see ka muutus igavaks, läksid keset päeva kinno mõnele pressilinastusele või lihtsalt eelvaatusele, siis siin sa lihtsalt pead korjama. Isegi kui sa oled väsinud, selg valutab või absoluutselt ei viitsi. Vahepeal oli selg ikka täitsa läbi, niiet ainult valuvaigistis aitasid päeva lõpuni vastu pidada. Õhtul aga vaatad Secreti filmi jälle, et oma mõttemaailma korrastada ja nii uskumatu kui see ka ei ole, ühel hommikul ärkan üles ja kogu see räme piin mida ma olin eelmistel päevadel tundnud, oli läinud. Loomulikult annab aegajalt veel natuke tunda, aga mõtlemisega muudab ikka nii palju asju, et see on hämmastav. Viimasel ajal olen oma mõtetega natuke laisaks muutund, sest mul on juba suht ükskõik millist tööd ma pean päeval tegema, ses mõttes et mida noppima. Aga varem, kui ma tundsin, et nüüd tahan sheedi minna või ükskõik mida muud, paned konkreetse mõtte paika ja hopsti. Kõik läheb täpselt nii nagu ma tahan. Uskuge või ärge uskuge, aga see tõesti toimib! Tegelt selle asja point ongi see, et peab uskuma ja endas kindel olema, muud midagi. Nii lihtne see ongi.
Vot aga kahjuks midagi huvitavat ja meelelahutuslikku mul seekord pakkuda ei olnud, aga eks siis kui kunagi linna tagasi saan, läheb põnevamaks. Saate vähemalt siis mingi pildi siinsest elust ja olust ning kommenteerige ka, siis ma vähemalt tean et te loete. Olge tublid. Kohtumiseni.
PS! Roadtripist kirjutan ka mingil hetkel.
Kuuma ilma nüüd niipea siin enam küll oodata ei ole, sest sügis on ootamatult kätte jõudnud. Kusjuures kui ma alguses mõtlesin, et mis see sügis siin ikka niiväga sügis on, siis ikka on. Eelmise nädala lõpp oli väga vihmane, nii et pori pritsib veel siiani vagude vahel näkku ja temperatuur langeb öösel umbes 10 kraadini. Loomulikult ka sügisele omane sügise lõhn. Ma arvan et see on tegelt peamine arusaama allikas. Päeval põllul olles tekib kohati selline tunne, nagu oleks Eesti vananaiste suvi ja kartulivõtu ilm. No kes vähegi maal eland või sealse eluga kokku puutunud, need oskavad seda suht hästi ette kujutada ma usun.
Üldiselt selle töö plussiks on kindlasti see, et ma pole vist kunagi nii palju värskes õhus oma aega veetnud kui siin. (Kohati on see muidugi ka tolmune, aga ikkagi.) Kogemus, mida ma Eestist kindlasti ei saaks. Ok, kartuli korjamine on suht samalaadne küürutamine, aga siiski. Uued toredad inimesed, tutvused, sõbrad. Kahjuks on küll nii, et enamus vanu toredaid kaaslasi on siit nüüd lahkunud, või siis kohekohe lahkumas.Inimesed kellest mina siin lugu pean ja olen pidanud, siis esimesed lahkujad olid kahjuks minu kallid eetlastest sõbrad Karin ja Toomas. Esmaspäeval lahkus Benoit, üks prantslane. Teisest majast eelmine nädal Marc. Paari nädala pärast lahkuvad ka meie majast iirlased Keith ja Lyndsey. Hetkel oleme mina ja nemad ainsad nö vanad olijad siin majas. Õigem oleks küll öelda siin kvartalis, sest mina kolisin jällegi majast välja, karavani, kus ennem elas Benoit. Õnneks on muidugi Viljar ja Daniel ka veel alles ja osad uued inimesed tunduvad ka normaalsed. Aga kus on normaalseid, seal leidub ka ebanormaalseid. Eelmise nädala algul tuli siia belglane, kes on mingi imelik. Vaene Aron, uus (vist)iiri poiss, kes eile saabus ja peab taga tuba jagama. Ta joob toorest muna, ajab imelikku juttu, vaatab natuke siukse klaasistunud pilguga ja on üldse väga kummaline. Ei meeldi ta siin kellelegi. Naljakas oli see, et algul rääkisin Lydseyle, et kuule see on mingi imelik. Arvasin, et see on ainult minu arvamus. Selgus, et ka nemad Keithiga on seda arutanud. Seejärel tuli saksa tüdrukutega kõne alla minu kolimine ning ma ütlesin et ei, Thomasega mina küll ühte ruumi ei ole nõus kolima, mispeale selgus et ka nemad arvasid, et ta on veider. Esmaspäeval tulid kaks inglise kutti, kellega eile tulid jutuks uued lisanduvad inimesed ja küsisin Benilt, et äkki sa oleks tahtnud ise majja kolida Thomasega ühte ruumi. Selle peale sain vastuseks et kle see on ju mingi fcking.. ja osutas sõrmega pea juures. Seepeale meenus mul siinkohal üks omalaadne väljend „nupust nikastanud“ . No igatahes on ta friik ja ta on nüüd juba liiga palju mu postitusest ruumi võtnud, et temaga on siinkohal kõik. Kes muidugi teab mida uut tulevik toob.
Elamisest. Kui siia Cactuse maale saabusin, elasin algul karavanis ja jagasin seda prantsuse poisi Damianiga. Kui brasiilia/prantsuse paarike aga majast välja kolis, kolisin mina kohe nende tuppa sisse. Selle peale olid muidugi kõrval toas elavad saksa tüdrukud natuke pahased, kuna nende tuba oli ülevalt avatud ja ilma ukseta. Pmst nagu suurde laia koridori või eesruumi on lihtsalt, ülevalt pisut avatud, sein vahele ehitatud. Kuna nad aga see nädal juba lahkusid, siis ma suutsin nendega õnneks kokkuleppele jõuda, et kuna teie kolite kohe kohe välja, aga mina jään siia kauemaks, siis on ju suht loogiline, et ma võiksin siiski sinna kolida. Andsin neile Woolworthi HomeBrandi pulgajäätist ja diil tehtud. No ja nii ma seal siis elasin pea et kaks nädalat. Kuna aga inimesi hakati järjest juurde värbama ja see maja on mõeldud paaridele pmst, siis pidin ikkagi oma toa loovutama. Selleks et mitte Thomasega tuba jagada, otsustasin kolida Benoit karavani. See on mõeldud ainult ühele inimesele ja siin mul hea olla küll. No vähemalt on kogu karavan ainult minu käsutuses ja saan rahulikult omaette olla. Põllul saab seda seltsielu piisavalt elada.Kui Benoit välja kolis, tahtis Thomas hakata kohe sisse kolima. Kuna ma olen meie majast ainus, kellel on levi ja krediiti, siis helistasin kohe Juliele (omanik), arutasin temaga natuke seda kuhu keegi kolib ja kes veel tulevad jne ja leppisime kokku, et elan kolmapäevani majas ja õhtul siis kolin siia karavani. Kui ma kõva ja selge häälega Benoitile köögis olukorda selgitasin, siis Thomas oli terve õhtu suht tige, aga mis mul sellest. Nüüd ma siis siin olen, oma karavanis ja saan lõpuks mahti blogi kirjutada... Ben, uus inglise poiss ütles eile, et sul täna eriti hea päev. Said endale karavani ja auto korraga.
Dawn, meie kubjas põllul. Kohati on ta normaalne, suudab rääkida sinu kui inimesega ja ei karju, teisel hetkel olen ma aga juba liiga aeglane ja teen absoluutselt kõike valesti. Mõni nädal tagasi kodu poole teele asudes, ütlesin talle näeme homme, mis peale tema vastas „you bet, dude“. Seda oli väga kummaline kuulda. Läksin edasi ja ütles veel seljatagant. Hey Curt (minu nimi kohalikus keeles). Pöördusin ja kuulasin mis tal öelda veel on. „Thank you for holding your head down all day long“ (nagu mainitud peab traktori taga peab ju kummargil olema). Mina olin aga seepeale imestunud ja ainult tänasin öeldu eest ja läksin edasi. Mõned päevad hiljem, ta isegi ei teretanud mind enam hommikul. Nüüd on olukord muutund aga lihtsalt jällegi tõestamaks kohaliku inimese enneolematut meelemuutust. Tuulest sõltub nende peas ikka vist päris palju. Parimatest asjadest mis ma aga valesti teen on näiteks siin üks valge pirukas, ehk UTE (juut) millega põldude vahel sõidetakse ja töölisi, ämbreid jne asju veetakse. Ma oma arust istusin seal taga kastis nagu ikka, aga tema arvates olin ma seal valesti. Teise näitena vast, kui sheedist põllule läksin, ei pannud seal oma aega kirja, nagu ma oleks seal oma töö lõpetanud ja põllule läinud. Tööpäev sai läbi ja ütlesin talle, et pean oma aja seal kirja panema, mille peale ta ütles, et aga sa ei olnud ju seal, sa olid põllul. Paar päeva tagasi sheedist põllule minnes, kirjutasin ennast siis sheedist välja. Põllul küsisin kas sa panid mu siia kirja? Vastus: Sa kirjutad ennast sheedist välja ainult siis kui sa pausile lähed! Ehk siis tee nii või tee naa, ikka on valesti. Mõtlesin, et peaks talt paluma endale mingi nimekirja, kuidas asju õigesti teha. Autodest veel nii palju, et siin põldude vahel sõitmiseks on ka üks pruun tavaline sedaankerega Ford Telstar. Kuna meie maja rahvas sõidab sellega hommikul tööle ja õhtul koju, siis sain eile endale ülesandeks selle auto eest hoolt kanda. Kontrollida õli ja jahutusvedelikku jne. Sõitsin siis sellega koju, pesin ära, rookisin seest kogu selle sita välja, mis oli sinna aastatega kogunenud ja hommikul läksid teised sellega tööle. Kuna see pole arvel, ei tohi sellega maanteele minna. Täna hommikul sai keegi sellega aga hakkama. Eks hiljem kuuleb, mis sest sai. Muuseas selle sama autoga sõitsin ükspäev ka pruunmaost üle, aga ta jäi vist ellu. Algul ma pelgasin natuke siin autoga sõitmist, kuna rool on valel pool ja sellest tulenevalt peab ka käiku vasaku käega vahetama, aga ei ole hullu midagi. Sõidab ikka samamoodi.
Üks asi võibolla veel, et erinevus minu Eestis olnud kontori töö ja siinse põllutöö vahel. Kui Eestis venitasin ärkamisega ja tööle jõudsin siis kui jõudsin, siis siin pean olema õigel ajal platsis ja kogu lugu. Kontoris kui ikka viitsimist ei olnud, siis tegid targa näo pähe, et oled usinasti tööd tegemas, tegelt aga ajad omi asju, suhtled msnis või surfad netis ja veedad oma päeva kuidagi kohvitassitaga ära ja kui see ka muutus igavaks, läksid keset päeva kinno mõnele pressilinastusele või lihtsalt eelvaatusele, siis siin sa lihtsalt pead korjama. Isegi kui sa oled väsinud, selg valutab või absoluutselt ei viitsi. Vahepeal oli selg ikka täitsa läbi, niiet ainult valuvaigistis aitasid päeva lõpuni vastu pidada. Õhtul aga vaatad Secreti filmi jälle, et oma mõttemaailma korrastada ja nii uskumatu kui see ka ei ole, ühel hommikul ärkan üles ja kogu see räme piin mida ma olin eelmistel päevadel tundnud, oli läinud. Loomulikult annab aegajalt veel natuke tunda, aga mõtlemisega muudab ikka nii palju asju, et see on hämmastav. Viimasel ajal olen oma mõtetega natuke laisaks muutund, sest mul on juba suht ükskõik millist tööd ma pean päeval tegema, ses mõttes et mida noppima. Aga varem, kui ma tundsin, et nüüd tahan sheedi minna või ükskõik mida muud, paned konkreetse mõtte paika ja hopsti. Kõik läheb täpselt nii nagu ma tahan. Uskuge või ärge uskuge, aga see tõesti toimib! Tegelt selle asja point ongi see, et peab uskuma ja endas kindel olema, muud midagi. Nii lihtne see ongi.
Vot aga kahjuks midagi huvitavat ja meelelahutuslikku mul seekord pakkuda ei olnud, aga eks siis kui kunagi linna tagasi saan, läheb põnevamaks. Saate vähemalt siis mingi pildi siinsest elust ja olust ning kommenteerige ka, siis ma vähemalt tean et te loete. Olge tublid. Kohtumiseni.
PS! Roadtripist kirjutan ka mingil hetkel.
Friday 15 January 2010
eeldabvabameelsetmõttelaadi,lastelemittesoovitatav
9.01.2010. Päevast kui sellisest lähemalt. Hommik algas kell 2 päeval kuskil Redfernis mingi tüübi juures. Nime ei mäleta. Algul oli küll plaan randa minna Ennu, Karini ja Tomiga, aga kuna koguaeg lükati tõusmist edasi, siis ei jõudnudki lõpuks sinna. Kui koju sain, käisin pesus, ostsin õlled ja läksin Heiti ja Kristjani juurde. Sealt edasi juba kõik koos (Enn, Karin, Tom, Heiti, Kristjan ja mina) Sydney Festivalile Hyde Parki. Iseenesest tore, aga samas ka ei midagi erilist. Meeletud rahva massid. Võrdluseks võibolla Madonna kontsert ja Laulupidu, ainult rahva arv korrutada kahega. Pidime välja ka minema, aga kuna me väsisime ära, siis otsustasime mitte minna. Koduteel hakkasid kaks mingit kohalikku tüüpi bussis laulma. Repertuaar oli Britneyst Sparksini . Loomulikult, kes vähegi teadis, laulis kaasa. Kui poisid olid esitanud oma poppurrii viimase loo, siis terve buss plaksutas. Eestis ei juhtuks sellist asja never. Pigem oleks need tüübid juba ammu molli saand. Muidugi ei ole ka eestlase loomus selline, et ta hakkaks lambist bussis või trollis laulma. Eks kindlasti on kunagi olnud selliseid juhuseid ka, aga siis on nad sunnitud kiirelt vaikima. Vahemärkusena, et täna on mingi 29 kraadi sooja ja isegi nüüd öösel on veel palav. Tulles aga bussist maha, astusin korra mäkist läbi. Vaatasin et odavaid burkse enam menüüs pole ja hakkasin ära tulema, kui nägin Lulut (õige nimega Luvidine’). Mäkis on tasuta nett ja seepärast ta seal oligi. Läksin ütlesin talle tere. Tema vastas istusid mingid kohalikud tšikid, kes pakkusid mulle kohe oma friikaid. Võtsin mõned ja rääkisin paar sõna juttu. Kuna Lulu oli aga msniga ametis, siis soovisin kõigile ilusat õhtut ja lahkusin. Tšikid jäid küll natsa lolli näoga vahtima, aga mul oli sellest suht savi. Ilmselt ei kohtu ma nendega nagunii enam kunagi . Tulin koju, siis pesin vannitoas hambaid, kui tuli Marc ja ütles „I need to poo“ ja istus potile. Just like that J Muuseas temast võiks eraldi blogi teha lausa. Esimesel päeval kui Enn saabus, tulime siia minu juurde ja esimese asjana hakkas Marc rääkima, kuidas ta mingi tüübi perset lakkus ja et nüüd on tal mingi asi keele all. Ja et jumal tänatud et ta lesbi ei ole, muidu peaks koguaeg lakkuma J Poole jutu pealt küsis ühe privaatse küsimuse ja jätkas samas vaimus. Mõned päevad enne seda olid tal jalas mingid siidist bokserid, mis muidu peaks olema eest nööpidega, aga neid seal pole. Täiesti lambist võttis püksist oma kotid välja ja näitas neid kõigile, ka. Delmarile. Ta ei saanud aru kas see toimub hetkel päriselt. Aastavahetuse pilte sirvides, leidsin aga esimese jaanuari alt pildid, kus ta Pleasure Chestis suhu võtab ja on siis sellest ka ise pilti teinud. On ju siiski asi mille üle uhkust tunda ja mida tulevikus hea sõnaga meenutada.
Jõul ja AV
Jõulud veetsime eestlastega Bondil Liisu ja Thomase juures. Ehk siis 24 olime seal, 25 meil. Tol ajal tähendas „meil“ minu, Karini ja Tomi juures. Muuseas aeg läheb nii ruttu et ei saa arugi. Aga 24 siis tegi igaüks mingi söögi, võttis kaasa oma joogi ja nii see pidu oli. Pigem oli see nagu sünnipäev ilma sünnipäevalapseta kui jõulud. Mingit tunnet küll ei olnud. Alles järgmise päeva õhtul, kui hakkas sadama, tuli natuke jõulusem olemine. Aga siis kui söögid söödud, joogid joodud, otsustasime poole 3 ajal ikka korra rannast ka läbi astuda. Ei olnud isegi väga palju rahvast. Ja no 25 tegime siis siin meil süüa. Kartulisalatit, täidetud mune, singirulle, heeringa rullmops kartuli, sibula ja hapukoorega. Loomulikult ei puudund laualt ka känguru praad. Kõige tüüpilisem eesti toit. Oli siuke tore vaikne õhtu.
Aastavahetus oli natsa läbikukkund, vähemalt minu jaoks. Põhjus selles, et pidime minema Estebani maja katusele ilutulestikku vaatama, aga ta otsustas 31 hommikul, et talle ikka mu sõbrad ei meeldi. Täpsemalt siis Karin. Et ta oli kahtlustav ja tundus ebasõbralik ja ta ei taha et nad tulevad. Mina olen teretulnud aga nemad mitte. Siis ma küsisin talt kõikide pileti rahad tagasi ja välja tuli mõelda uus plaan. Mul oli muidugi tuju rikutud ja ei saanud sellest ka veel öösel üle. Seepärast läksin mingi 2 poole 3 ajal juba magama ära ja pidu oli minu jaoks läbi. Pidu ise toimus Marci (M)mingi sõbra maja katusel, ehk siis saime sealt ka normaalse vaate ja seda tasuta. Et no ju siis pidigi nii minema, aga samal hetkel on seda lihtsalt raske mõista. Üldiselt siin kohalik inimene on väga tujukas, ehk siis kust tuul sealt meel. Nende peale ei saa kunagi kindel olla ja alati peab tegema tagavara plaani ka.
Kui katusel käidud ja 650 tuhande dollari eest ilutulestik vaadatud, tulime siia minu juurde. Muuseas hinna osas ei on erinevat informatsiooni. Kogu av üritus läks linnale maksma igatahes 5 miljonit dollarit, ehk siis ca 50 miljonit krooni, kui suur osa täpselt ilutulestikule läks, ei ole kindel. Arvata aga võib et ikka läks, sest see oli päris võimas ja ilus.
M oli oma sõpradega siin. Kui kõik ennast edasi kuhugi peole minekule sättisid, siis Clin jäi rahulikult edasi istuma, et ta jääb siia. M küsis et kas see on ok, kui ta siia jääb. Ma vaatasin talle imeliku näoga otsa ja vastasin et nojah. Las ta siis istub ja vahib telekat, mina lähen igatahes magama ära. Minut peale teiste lahkumist tuli aga M tagasi ja ütles Clinile et kle Gert tahab magama minna, et sa pead ära ikkagi tulema. Järgmine päev M siis ütles et ma olin küll täis, aga sellel hetkel olin selge ja sain aru mis plaan tal sinuga on ning pidin su ära päästma. M ile endale lõppes av alles kolm päeva hiljem. Peale seda elas ta oma exi Richardi juures mõned ööd päevad ja magas ennast välja. Meil Conradiga (M-i kaksikvend) oli sel ajal väga hea ja rahulik elu. C tegi hommikuti kohvi ja smuutisid. Päeaval oli rannas või käis oma ex naise juures last vaatamas ja õhtuti kohtus mingi botoxi tšikiga. Ma ei teagi mis ta tegelik nimi on, aga kõik räägivad temast kui botoxi tüdrukust, sest ta tegi C-ga esimesel kohtumisel talle kohe süsti ära. Tal selline amet lihtsalt. Väljanägemiselt tavaline ülekaaluline valgenahaline tütarlaps. Kui ma tahaks õel olla, siis võiks isegi öelda, et kui ta rannas kivil päevitas, võis ta vabalt hülgega segi ajada, aga no ma ju olen siiski hea inimene ja jätan selle enda teada....
Muust elust ka, siis eile käisime Blue Mountains is, ehk sinimägedes. Väga lahe. Loodus oli peaaegu sama nagu Avatari filmis, mida ma 19 dollari eest siin kinos vaatamas käisin. Väga väga suur mägine ala ja sügavused on ikka kilomeetritega mitte nagu Lõuna- Eestis. Vaatepilt oli väga võimas ja selleks et seal korralikult matkata, peab sinna paariks päevaks telkide ja meeletute veevarudega kohale minema. Jaksu muidugi peab ka olema, et seal üles ja alla ronida. Muud päevad oleme rannas veetnud, avastanud neid randu mida veel külastanud pole. M soovitas minna Lady Beachile. See on nudistide rand. Sõitsime Ennuga laevaga Watson Baysse ja sealt läksime Karini ja Tomiga koos edasi. Hea rahulik rand aga samas ka muidugi omapärane ... Kommenteerisime E-ga ühte vanameest (tekst kustutatud ütleja tungival palvel). E ütles et (tekstiga jälle sama lugu) ja räägime seal omavahel juttu. Vanamees passib seal meie kõrval. Kõigil oli mõte, et see tuleb raudselt nüüd mölisema, et kui tahate riietega olla, et siis kaduge minema siit või midagi taolist, aga ei. Oh üllatust. Tere, kas te räägite eesti keelt? Ma kuulasin ja kuulasin et kas see on ungari või eesti keel, aga siis sain aru et ikka eesti keel. Ma juba 21 aastat siin rannas käinud aga eestlasi pole siin kohanud.. Meil oli kõigil karp lahti. E-l ja mul eriti, kuna me olime just äsja suht kõva häälega omavahel ju kommenteerind. Õnneks ta vist ei saanud siis täpselt aru. Aga ja vana rääkis oma elust ja olust. 22 aastat tagasi olevat ta siia elama tulnud, nüüd on pensionär . Eestis käib ka vahel, aga mitte tihti. Oli kuri, et Pirital nudistide rand ära keelati jne. Saab 1200 dollarit kuus pensioni. Saab sellega elatud, kuna tal on oma maja, väljas ei käi. Suitsetab siis kui keegi odavat suitsu toob, muidu on väga kallis. Pakk maksab siin umbes 80 kuni ... krooni. Tutvustas meile veel ka teisi randu. Eriti andunult rääkis otse vastas olevast rannast, et seal käivad .... Keegi ei saanud aru mis sõna ta ütles. Siiani ei ole see teada. Aga siis ta selgitas lähemalt.“ No peded noh. Lillad. Käivad seal kivide peal seksimas. Ärge sinna minge.“ Meil oli nii, et a ok, no selge...Mitte et selles rannas kus ta ise hetkel viibib, neid ka piisavalt poleks olnud. Ühel tüübil oli m..irõngas. Teisel oli mingi suur rõngas otsast läbi pandud. Nagu Karin arvas, siis kelluke. Ühel oli lihtsalt kõva ja kõndis mööda randa till pikalt ees. Piip oli suus ja chillis. Aga vesi oli seal rannas hea ja kuna meie vanad silmad on suht kõike näinud, siis piinlikkust me seal ei tundnud ja riiete vahetamisel ei pidanud häbenema ennast korraks paljastada. Kogemuse võrra aga jälle rikkamad ja taaskord fakt, et ole kus sa oled, aga oma mõtteid kõva häälega väljendada ei tohi, kuna kunagi ei tea kes su kõrval seisab...
Täna, so. 15 jaanuari hommikul, heliseb uksekell. Keegi ei räägi. Heliseb veelkord, küsitakse et kas see on M.B. Ma ütlesin et ta ei ole kodus ja kobisin koikusse tagasi. 2 minutit hiljem tugev koputus. Ajan ennast üles, panen teksad jalga, vaatan uksesilmast- POLITSEI. Ja mittte üks ega kaks vaid kolm. Teen ukse lahti ja konstaabel Gray kukkus ennast tutvustama. Peale lühidat sissejuhatust hakati küsimusi esitama. Kus M on, kus ta töötab, mis kell ta tuleb, mis ta telefoni number on jne. Ma julgesin oletada miks nad tulid, aga no kindel ei saa ju kunagi olla. Tahtsin küsida, et kas teil ei ole midagi teha või, et te kolmekesi ringi hängite. Aga no siin on politseil ja päästeametil vist nii palju raha, et üksi ei tehta midagi. Isegi korteri põlengu kahtluse korral, lendab neli autot kohale.
Kõik asjad ei tulegi kohe meelde jälle, aga värvikam osa siinsest elust sai nüüd vast teieni toodud. Üldiselt 16 hommikul lahkun Sydneyst ning lähme Karini ja Tomiga ringreisile, eks siis kuhugi farmi tööle. Seega mõnda aega te minust nüüd ei kuule, kuna netti mul ei ole ja keegi teist mulle kunagi ei helista ka. Seega olge vahvad ja meenutage mind siis vahel ikka hea sõnaga. Kui head ei tule meelde, siis halvaga, aga paneks teile südamele et hoolimata sellest et ma siin elan, olen ma ikkagi olemas
Jõul ja AV
Jõulud veetsime eestlastega Bondil Liisu ja Thomase juures. Ehk siis 24 olime seal, 25 meil. Tol ajal tähendas „meil“ minu, Karini ja Tomi juures. Muuseas aeg läheb nii ruttu et ei saa arugi. Aga 24 siis tegi igaüks mingi söögi, võttis kaasa oma joogi ja nii see pidu oli. Pigem oli see nagu sünnipäev ilma sünnipäevalapseta kui jõulud. Mingit tunnet küll ei olnud. Alles järgmise päeva õhtul, kui hakkas sadama, tuli natuke jõulusem olemine. Aga siis kui söögid söödud, joogid joodud, otsustasime poole 3 ajal ikka korra rannast ka läbi astuda. Ei olnud isegi väga palju rahvast. Ja no 25 tegime siis siin meil süüa. Kartulisalatit, täidetud mune, singirulle, heeringa rullmops kartuli, sibula ja hapukoorega. Loomulikult ei puudund laualt ka känguru praad. Kõige tüüpilisem eesti toit. Oli siuke tore vaikne õhtu.
Aastavahetus oli natsa läbikukkund, vähemalt minu jaoks. Põhjus selles, et pidime minema Estebani maja katusele ilutulestikku vaatama, aga ta otsustas 31 hommikul, et talle ikka mu sõbrad ei meeldi. Täpsemalt siis Karin. Et ta oli kahtlustav ja tundus ebasõbralik ja ta ei taha et nad tulevad. Mina olen teretulnud aga nemad mitte. Siis ma küsisin talt kõikide pileti rahad tagasi ja välja tuli mõelda uus plaan. Mul oli muidugi tuju rikutud ja ei saanud sellest ka veel öösel üle. Seepärast läksin mingi 2 poole 3 ajal juba magama ära ja pidu oli minu jaoks läbi. Pidu ise toimus Marci (M)mingi sõbra maja katusel, ehk siis saime sealt ka normaalse vaate ja seda tasuta. Et no ju siis pidigi nii minema, aga samal hetkel on seda lihtsalt raske mõista. Üldiselt siin kohalik inimene on väga tujukas, ehk siis kust tuul sealt meel. Nende peale ei saa kunagi kindel olla ja alati peab tegema tagavara plaani ka.
Kui katusel käidud ja 650 tuhande dollari eest ilutulestik vaadatud, tulime siia minu juurde. Muuseas hinna osas ei on erinevat informatsiooni. Kogu av üritus läks linnale maksma igatahes 5 miljonit dollarit, ehk siis ca 50 miljonit krooni, kui suur osa täpselt ilutulestikule läks, ei ole kindel. Arvata aga võib et ikka läks, sest see oli päris võimas ja ilus.
M oli oma sõpradega siin. Kui kõik ennast edasi kuhugi peole minekule sättisid, siis Clin jäi rahulikult edasi istuma, et ta jääb siia. M küsis et kas see on ok, kui ta siia jääb. Ma vaatasin talle imeliku näoga otsa ja vastasin et nojah. Las ta siis istub ja vahib telekat, mina lähen igatahes magama ära. Minut peale teiste lahkumist tuli aga M tagasi ja ütles Clinile et kle Gert tahab magama minna, et sa pead ära ikkagi tulema. Järgmine päev M siis ütles et ma olin küll täis, aga sellel hetkel olin selge ja sain aru mis plaan tal sinuga on ning pidin su ära päästma. M ile endale lõppes av alles kolm päeva hiljem. Peale seda elas ta oma exi Richardi juures mõned ööd päevad ja magas ennast välja. Meil Conradiga (M-i kaksikvend) oli sel ajal väga hea ja rahulik elu. C tegi hommikuti kohvi ja smuutisid. Päeaval oli rannas või käis oma ex naise juures last vaatamas ja õhtuti kohtus mingi botoxi tšikiga. Ma ei teagi mis ta tegelik nimi on, aga kõik räägivad temast kui botoxi tüdrukust, sest ta tegi C-ga esimesel kohtumisel talle kohe süsti ära. Tal selline amet lihtsalt. Väljanägemiselt tavaline ülekaaluline valgenahaline tütarlaps. Kui ma tahaks õel olla, siis võiks isegi öelda, et kui ta rannas kivil päevitas, võis ta vabalt hülgega segi ajada, aga no ma ju olen siiski hea inimene ja jätan selle enda teada....
Muust elust ka, siis eile käisime Blue Mountains is, ehk sinimägedes. Väga lahe. Loodus oli peaaegu sama nagu Avatari filmis, mida ma 19 dollari eest siin kinos vaatamas käisin. Väga väga suur mägine ala ja sügavused on ikka kilomeetritega mitte nagu Lõuna- Eestis. Vaatepilt oli väga võimas ja selleks et seal korralikult matkata, peab sinna paariks päevaks telkide ja meeletute veevarudega kohale minema. Jaksu muidugi peab ka olema, et seal üles ja alla ronida. Muud päevad oleme rannas veetnud, avastanud neid randu mida veel külastanud pole. M soovitas minna Lady Beachile. See on nudistide rand. Sõitsime Ennuga laevaga Watson Baysse ja sealt läksime Karini ja Tomiga koos edasi. Hea rahulik rand aga samas ka muidugi omapärane ... Kommenteerisime E-ga ühte vanameest (tekst kustutatud ütleja tungival palvel). E ütles et (tekstiga jälle sama lugu) ja räägime seal omavahel juttu. Vanamees passib seal meie kõrval. Kõigil oli mõte, et see tuleb raudselt nüüd mölisema, et kui tahate riietega olla, et siis kaduge minema siit või midagi taolist, aga ei. Oh üllatust. Tere, kas te räägite eesti keelt? Ma kuulasin ja kuulasin et kas see on ungari või eesti keel, aga siis sain aru et ikka eesti keel. Ma juba 21 aastat siin rannas käinud aga eestlasi pole siin kohanud.. Meil oli kõigil karp lahti. E-l ja mul eriti, kuna me olime just äsja suht kõva häälega omavahel ju kommenteerind. Õnneks ta vist ei saanud siis täpselt aru. Aga ja vana rääkis oma elust ja olust. 22 aastat tagasi olevat ta siia elama tulnud, nüüd on pensionär . Eestis käib ka vahel, aga mitte tihti. Oli kuri, et Pirital nudistide rand ära keelati jne. Saab 1200 dollarit kuus pensioni. Saab sellega elatud, kuna tal on oma maja, väljas ei käi. Suitsetab siis kui keegi odavat suitsu toob, muidu on väga kallis. Pakk maksab siin umbes 80 kuni ... krooni. Tutvustas meile veel ka teisi randu. Eriti andunult rääkis otse vastas olevast rannast, et seal käivad .... Keegi ei saanud aru mis sõna ta ütles. Siiani ei ole see teada. Aga siis ta selgitas lähemalt.“ No peded noh. Lillad. Käivad seal kivide peal seksimas. Ärge sinna minge.“ Meil oli nii, et a ok, no selge...Mitte et selles rannas kus ta ise hetkel viibib, neid ka piisavalt poleks olnud. Ühel tüübil oli m..irõngas. Teisel oli mingi suur rõngas otsast läbi pandud. Nagu Karin arvas, siis kelluke. Ühel oli lihtsalt kõva ja kõndis mööda randa till pikalt ees. Piip oli suus ja chillis. Aga vesi oli seal rannas hea ja kuna meie vanad silmad on suht kõike näinud, siis piinlikkust me seal ei tundnud ja riiete vahetamisel ei pidanud häbenema ennast korraks paljastada. Kogemuse võrra aga jälle rikkamad ja taaskord fakt, et ole kus sa oled, aga oma mõtteid kõva häälega väljendada ei tohi, kuna kunagi ei tea kes su kõrval seisab...
Täna, so. 15 jaanuari hommikul, heliseb uksekell. Keegi ei räägi. Heliseb veelkord, küsitakse et kas see on M.B. Ma ütlesin et ta ei ole kodus ja kobisin koikusse tagasi. 2 minutit hiljem tugev koputus. Ajan ennast üles, panen teksad jalga, vaatan uksesilmast- POLITSEI. Ja mittte üks ega kaks vaid kolm. Teen ukse lahti ja konstaabel Gray kukkus ennast tutvustama. Peale lühidat sissejuhatust hakati küsimusi esitama. Kus M on, kus ta töötab, mis kell ta tuleb, mis ta telefoni number on jne. Ma julgesin oletada miks nad tulid, aga no kindel ei saa ju kunagi olla. Tahtsin küsida, et kas teil ei ole midagi teha või, et te kolmekesi ringi hängite. Aga no siin on politseil ja päästeametil vist nii palju raha, et üksi ei tehta midagi. Isegi korteri põlengu kahtluse korral, lendab neli autot kohale.
Kõik asjad ei tulegi kohe meelde jälle, aga värvikam osa siinsest elust sai nüüd vast teieni toodud. Üldiselt 16 hommikul lahkun Sydneyst ning lähme Karini ja Tomiga ringreisile, eks siis kuhugi farmi tööle. Seega mõnda aega te minust nüüd ei kuule, kuna netti mul ei ole ja keegi teist mulle kunagi ei helista ka. Seega olge vahvad ja meenutage mind siis vahel ikka hea sõnaga. Kui head ei tule meelde, siis halvaga, aga paneks teile südamele et hoolimata sellest et ma siin elan, olen ma ikkagi olemas
Monday 4 January 2010
headuutaastat
Head uut aastat teile. Kohe kui inspiratsioon saabub, annan jälle oma tegemistest teada!! Ehk lähipäevil!
Sunday 13 December 2009
uuedsõbrad
Vahepeal olen siin paljude uute toredate inimestega kohtunud. Siin kohvikus sain tuttavaks ühe Estebani nimelise tüübiga, kes teeb graafilist disaini. Viimased kolm kuud olnud küll töötu, aga muidu tore poiss. Või no mis niiväga poiss. 39 juba. Tema ja ta naise juures elab aga üks noor prantsuse poiss Max, kes on 19 aastane ja olnud siin juba 5 kuud. Kuna me mõlemad tahame siin Austraalias ringi rännata, siis kulude kontrolli all hoidmiseks on seda ju mõtekam ikka kellegagi koos teha. Seepärast Esteban meid ka kokku viis. Muuseas nad elavad 14 korruselises majas, kus teisel korrusel on bassein ja katusel võimalik BBQ d valmistada ja niisama pidutseda. Vaade on superluks. Pmst näeb kogu linna ära.
Estebani naine Cindy ja Max töötavad mõlemad vahetustega ühes ja samas Adult Shopis, mis asub siin Kings Crossis :) Töö on töö :) Muuseas see kant kus ma siin elan, on selles mõttes huvitav, et see sama Kings Cross on öösel ja päeval kogueg pidevas muutumises. Kodutud, litsid, kerjavad neegrid jne. jne. Kui aga natuke edasi liikuda Potts Pointi või Elizabeth Bay poole, siis olukord on kardinaalselt teine. Rikkad inimesed, korralikud majad jne.
Kui aga inimeste juurde nüüd tagasi tulla, siis siin kohvikus olen ma saanud veel tuttavaks ka Cinderellaga, kellest eelnevalt siin ka juttu on olnud kleidi valiku osas :) Tegelt ta on täitsa fun. Saab nalja jne. Reede õhtul tähistasime kohviku sulgemist. Tänaseks on täpne sulgemise kuupäev siiki veel lahtine, aga arvatavasti tuleval nädalal on kõik. Ehk siis istusime siin mina, Martin, kes on selle koha omanik, tema naine Lisa, kõrvalt rõivapoe Lady Muck omanik tuhkatriinu :), Diane, kes on umbes 50 ndates naisterahvas ja kodus süüa ei tee :) ja veel mõned inimesed. Tore oli. Veini voolas ojadena aga samas valitses ka väike matusemeeleolu. Natuke ka teadmatus. Point on siin selles, et rendileping tahetakse üles öelda, kuna vastasmaja ehitustööd on valmis saanud ja kohviku pind suht magus. Eks paistab mis siis lõpuks saab. Martin ja Lisa on muidu ka äärmiselt toredad ja sõbralikud ja kui Bourboni sse sööma lähen, on nad seal. See on tegelt selle kandi populaarseim koht õhtuti, kuna steik maksab 10 dollarit ja jookidele on õhtuti happy hour, ehk siis kõik joogid on 3 dollarit. Igal õhtul on see rahvast puupüsti täis. Aga lahe on see, et saad terrassil istuda ja toitu ning jooki nautida.
Samuti olen siin kohvikus tuttavaks saanud kahe prantsuse tüdrukuga. Neist ilusam ja aktiivsem on Lulu, ehk Luvidine. Vahepeal oli nii, et ükskõik kuhu ma ka ei läind, ikka sattusime kokku. Viimasel ajal pole kohanud. Üldiselt tundub aga see linn suht väike juba selles mõttes. Et iga päev näed tuttavaid inimesi.
Marc, see tüüp kelle juures ma pinda rendin, on ka väga lahe. Päritolult sakslane, aga suurema osa elust elanud Austraalias. Sellesmõttes on lahe, et ma võin ennast seal täiesti vabalt tunda. Tal käivad seal mingid sõbrad, sõbrannad külas, teevad koos suitsu või kanepit, kuidas parasjagu tuju on. Natuke teenib ta selle kanepi teemaga raha ka, aga no see ei ole siiski õnneks ta põhiline sissetuleku allikas ja no see natuke ohutum ka kui mingite muude narkootiliste ainete müük :) Vaatame ikka positiivset poolt onju. Elamine ei ole küll midagi erilist, aga mulle isegi meeldib. Kui seal esimeses korteris ei saanud ennast üldse vabalt tunda, siis seal on jummala ok kõik. Hommikul joome koos kohvi, teeme süüa, joome õlut ja elu möödub pingevabas õhustikus. Suudame vabalt igaüks omaette eksisteerida. Elamine on mõnesmõttes küll kallis, aga samas odavam ja 10 korda parem kui backpackeris. Vähemalt ei pea olema meeter korda meeter toas 6 kesi koos.
Mis veel. Siin on nii, et kui sul diivan, või tool või arvuti või misiganes asi on üle, siis see viiakse tänavale, et need endale uue omaniku leiaks. Meil püütakse see maha müüa ja maksimaalset kasu teenida. Siin on kõigil pohhui. Kasutatud riided on popid ja uusi väga ei osteta. Ainult sissetännanud vist teevad seda.. Eurooplased või nii.
Aga nüüd vist ongi lühidalt jälle kõik. Kui midagi on, eks siis jälle tipin siia miskit.
Estebani naine Cindy ja Max töötavad mõlemad vahetustega ühes ja samas Adult Shopis, mis asub siin Kings Crossis :) Töö on töö :) Muuseas see kant kus ma siin elan, on selles mõttes huvitav, et see sama Kings Cross on öösel ja päeval kogueg pidevas muutumises. Kodutud, litsid, kerjavad neegrid jne. jne. Kui aga natuke edasi liikuda Potts Pointi või Elizabeth Bay poole, siis olukord on kardinaalselt teine. Rikkad inimesed, korralikud majad jne.
Kui aga inimeste juurde nüüd tagasi tulla, siis siin kohvikus olen ma saanud veel tuttavaks ka Cinderellaga, kellest eelnevalt siin ka juttu on olnud kleidi valiku osas :) Tegelt ta on täitsa fun. Saab nalja jne. Reede õhtul tähistasime kohviku sulgemist. Tänaseks on täpne sulgemise kuupäev siiki veel lahtine, aga arvatavasti tuleval nädalal on kõik. Ehk siis istusime siin mina, Martin, kes on selle koha omanik, tema naine Lisa, kõrvalt rõivapoe Lady Muck omanik tuhkatriinu :), Diane, kes on umbes 50 ndates naisterahvas ja kodus süüa ei tee :) ja veel mõned inimesed. Tore oli. Veini voolas ojadena aga samas valitses ka väike matusemeeleolu. Natuke ka teadmatus. Point on siin selles, et rendileping tahetakse üles öelda, kuna vastasmaja ehitustööd on valmis saanud ja kohviku pind suht magus. Eks paistab mis siis lõpuks saab. Martin ja Lisa on muidu ka äärmiselt toredad ja sõbralikud ja kui Bourboni sse sööma lähen, on nad seal. See on tegelt selle kandi populaarseim koht õhtuti, kuna steik maksab 10 dollarit ja jookidele on õhtuti happy hour, ehk siis kõik joogid on 3 dollarit. Igal õhtul on see rahvast puupüsti täis. Aga lahe on see, et saad terrassil istuda ja toitu ning jooki nautida.
Samuti olen siin kohvikus tuttavaks saanud kahe prantsuse tüdrukuga. Neist ilusam ja aktiivsem on Lulu, ehk Luvidine. Vahepeal oli nii, et ükskõik kuhu ma ka ei läind, ikka sattusime kokku. Viimasel ajal pole kohanud. Üldiselt tundub aga see linn suht väike juba selles mõttes. Et iga päev näed tuttavaid inimesi.
Marc, see tüüp kelle juures ma pinda rendin, on ka väga lahe. Päritolult sakslane, aga suurema osa elust elanud Austraalias. Sellesmõttes on lahe, et ma võin ennast seal täiesti vabalt tunda. Tal käivad seal mingid sõbrad, sõbrannad külas, teevad koos suitsu või kanepit, kuidas parasjagu tuju on. Natuke teenib ta selle kanepi teemaga raha ka, aga no see ei ole siiski õnneks ta põhiline sissetuleku allikas ja no see natuke ohutum ka kui mingite muude narkootiliste ainete müük :) Vaatame ikka positiivset poolt onju. Elamine ei ole küll midagi erilist, aga mulle isegi meeldib. Kui seal esimeses korteris ei saanud ennast üldse vabalt tunda, siis seal on jummala ok kõik. Hommikul joome koos kohvi, teeme süüa, joome õlut ja elu möödub pingevabas õhustikus. Suudame vabalt igaüks omaette eksisteerida. Elamine on mõnesmõttes küll kallis, aga samas odavam ja 10 korda parem kui backpackeris. Vähemalt ei pea olema meeter korda meeter toas 6 kesi koos.
Mis veel. Siin on nii, et kui sul diivan, või tool või arvuti või misiganes asi on üle, siis see viiakse tänavale, et need endale uue omaniku leiaks. Meil püütakse see maha müüa ja maksimaalset kasu teenida. Siin on kõigil pohhui. Kasutatud riided on popid ja uusi väga ei osteta. Ainult sissetännanud vist teevad seda.. Eurooplased või nii.
Aga nüüd vist ongi lühidalt jälle kõik. Kui midagi on, eks siis jälle tipin siia miskit.
tööst
Käisin mõni päev tagasi mingit suurt telki lahti võtmas. Nagu need suured telgid on, a la Saku jne. Õllesummeri ajal. Tööpäev algas kell 7 hommikul. Selleks aga et seda tööd teha, pidin eelmisel päeval endale mingid saapad ja helkurvesti ostma. Läksime Delmariga koos sinna agentuuri, kuna tal oli parasjagu just nii palju aega. Kui saapaid proovisin, siis Delmar naeris et, ok et sa proovid neid küll jalga, aga sa nagu actually ostad need ka ära :D. Ühesõnaga karbi peal oli kirjas et sellist mugavust pole sa oma elu sees enne kogenud. See vastas tõele. Those boots were definitely not made for walking...
Aga läksin siis hommikul kohale. Kuna mul mingeid erilisi tööriideid ei ole, panin lihtsalt teksad jalga, t särgi selga, sest no olgu see töö mis ta on, aga ega ma sellepärast mingi kalts ei pea välja nägema. Võtsin saapad ja vesti seljakotiga kaasa. Kohale jõudes pidin helistama Ramsesele. Saime botaanikaaia ühe värava juures kokku ja no vastu vaatasid tõsised jõrmid. Ramses küsis, et kas ma tulin otse ööklubist. Teiseks ei meeldinud talle mu saapad (ega mulle endalegi) aga no, mis teha. Aga tööpäev sai alata.
Algus oli lihtne. Toolidelt padjad kokku korjata ja kokku pakkida, toolid kokku panna jne jne. Kõik oli ilus, lihtne ja tore. Lõpuks aga jõudsime telgi endani. Rasked torud jne jne. Algul oli ok, aga kui lõpuks telgi põrandaplaatideni jõudsime oli jaks ikka suht otsas. Kaks jõrmi muidugi võtsid kas ühe või kaks plaati õlale ja läksid. Meie teised, kes me olime kõik minu suurused umbes :) olid need aga ilmselgelt üksinda tassimiseks liiga rasked. Seepeale aga need tüübid norisid et girls jne. Nõme ühesõnaga. Tööpäeva lõpuks, ehk siis peale 5 tundi rapsimist, olin ma ikka täitsa surnud... Koduteel eksisin sinna botaanikaaeda täiesti ära ja olin juba väga vihane. Saabastest olid mingid ullud vesivillid tekkind ja niigi käia raske ja igakord kui exiti sildi suunas liikusin, selgus et ei saa sealt ikka välja. Lõpuks leidsin väljapääsu ja mõtlesin et lähen käin woolworthist läbi, et kõht on nii tühi. Kuna ma aga jälle puht juhuslikult keerasin üks tänav varem ära, kui kodutänav on, siis sattusin kodutute tasuta grillpeole :) Kuna ma tol hetkel nägin umbes samasugune armetu välja, siis ei sain ka mina oma grillvorsti, kartulisalati moodi salati, saia ja rohelise joogi kätte. Küll oli maitsev :) Sõin kõhu täis, läksin koju, pesin ennast puhtaks ja läksin magama. Jumal tänatud et ma ikka valesse kohta sattusin... Ei pidand poodi minema raha raiskama ja no ma poleks jaksand sinna minna ka nagunii... Elu on ilus :)
Aga läksin siis hommikul kohale. Kuna mul mingeid erilisi tööriideid ei ole, panin lihtsalt teksad jalga, t särgi selga, sest no olgu see töö mis ta on, aga ega ma sellepärast mingi kalts ei pea välja nägema. Võtsin saapad ja vesti seljakotiga kaasa. Kohale jõudes pidin helistama Ramsesele. Saime botaanikaaia ühe värava juures kokku ja no vastu vaatasid tõsised jõrmid. Ramses küsis, et kas ma tulin otse ööklubist. Teiseks ei meeldinud talle mu saapad (ega mulle endalegi) aga no, mis teha. Aga tööpäev sai alata.
Algus oli lihtne. Toolidelt padjad kokku korjata ja kokku pakkida, toolid kokku panna jne jne. Kõik oli ilus, lihtne ja tore. Lõpuks aga jõudsime telgi endani. Rasked torud jne jne. Algul oli ok, aga kui lõpuks telgi põrandaplaatideni jõudsime oli jaks ikka suht otsas. Kaks jõrmi muidugi võtsid kas ühe või kaks plaati õlale ja läksid. Meie teised, kes me olime kõik minu suurused umbes :) olid need aga ilmselgelt üksinda tassimiseks liiga rasked. Seepeale aga need tüübid norisid et girls jne. Nõme ühesõnaga. Tööpäeva lõpuks, ehk siis peale 5 tundi rapsimist, olin ma ikka täitsa surnud... Koduteel eksisin sinna botaanikaaeda täiesti ära ja olin juba väga vihane. Saabastest olid mingid ullud vesivillid tekkind ja niigi käia raske ja igakord kui exiti sildi suunas liikusin, selgus et ei saa sealt ikka välja. Lõpuks leidsin väljapääsu ja mõtlesin et lähen käin woolworthist läbi, et kõht on nii tühi. Kuna ma aga jälle puht juhuslikult keerasin üks tänav varem ära, kui kodutänav on, siis sattusin kodutute tasuta grillpeole :) Kuna ma tol hetkel nägin umbes samasugune armetu välja, siis ei sain ka mina oma grillvorsti, kartulisalati moodi salati, saia ja rohelise joogi kätte. Küll oli maitsev :) Sõin kõhu täis, läksin koju, pesin ennast puhtaks ja läksin magama. Jumal tänatud et ma ikka valesse kohta sattusin... Ei pidand poodi minema raha raiskama ja no ma poleks jaksand sinna minna ka nagunii... Elu on ilus :)
EestiMajauusasukoht
Eesti Maja asub nüüd homsest aadressil Macleay street 115. Põhjus selles, et kuna hetkel elame seal eestlastest ainult mina ja Delmar, siis homsest lisanduvad minu korterisse veel ka Karin ja Tom :) Võtame siis need jõulud, või mis meil siin tulemas on, väärikalt vastu ja vaatame lootusrikkalt uude aastasse :)
Subscribe to:
Posts (Atom)