uuedsõbrad

Vahepeal olen siin paljude uute toredate inimestega kohtunud. Siin kohvikus sain tuttavaks ühe Estebani nimelise tüübiga, kes teeb graafilist disaini. Viimased kolm kuud olnud küll töötu, aga muidu tore poiss. Või no mis niiväga poiss. 39 juba. Tema ja ta naise juures elab aga üks noor prantsuse poiss Max, kes on 19 aastane ja olnud siin juba 5 kuud. Kuna me mõlemad tahame siin Austraalias ringi rännata, siis kulude kontrolli all hoidmiseks on seda ju mõtekam ikka kellegagi koos teha. Seepärast Esteban meid ka kokku viis. Muuseas nad elavad 14 korruselises majas, kus teisel korrusel on bassein ja katusel võimalik BBQ d valmistada ja niisama pidutseda. Vaade on superluks. Pmst näeb kogu linna ära.
Estebani naine Cindy ja Max töötavad mõlemad vahetustega ühes ja samas Adult Shopis, mis asub siin Kings Crossis :) Töö on töö :) Muuseas see kant kus ma siin elan, on selles mõttes huvitav, et see sama Kings Cross on öösel ja päeval kogueg pidevas muutumises. Kodutud, litsid, kerjavad neegrid jne. jne. Kui aga natuke edasi liikuda Potts Pointi või Elizabeth Bay poole, siis olukord on kardinaalselt teine. Rikkad inimesed, korralikud majad jne.
Kui aga inimeste juurde nüüd tagasi tulla, siis siin kohvikus olen ma saanud veel tuttavaks ka Cinderellaga, kellest eelnevalt siin ka juttu on olnud kleidi valiku osas :) Tegelt ta on täitsa fun. Saab nalja jne. Reede õhtul tähistasime kohviku sulgemist. Tänaseks on täpne sulgemise kuupäev siiki veel lahtine, aga arvatavasti tuleval nädalal on kõik. Ehk siis istusime siin mina, Martin, kes on selle koha omanik, tema naine Lisa, kõrvalt rõivapoe Lady Muck omanik tuhkatriinu :), Diane, kes on umbes 50 ndates naisterahvas ja kodus süüa ei tee :) ja veel mõned inimesed. Tore oli. Veini voolas ojadena aga samas valitses ka väike matusemeeleolu. Natuke ka teadmatus. Point on siin selles, et rendileping tahetakse üles öelda, kuna vastasmaja ehitustööd on valmis saanud ja kohviku pind suht magus. Eks paistab mis siis lõpuks saab. Martin ja Lisa on muidu ka äärmiselt toredad ja sõbralikud ja kui Bourboni sse sööma lähen, on nad seal. See on tegelt selle kandi populaarseim koht õhtuti, kuna steik maksab 10 dollarit ja jookidele on õhtuti happy hour, ehk siis kõik joogid on 3 dollarit. Igal õhtul on see rahvast puupüsti täis. Aga lahe on see, et saad terrassil istuda ja toitu ning jooki nautida.
Samuti olen siin kohvikus tuttavaks saanud kahe prantsuse tüdrukuga. Neist ilusam ja aktiivsem on Lulu, ehk Luvidine. Vahepeal oli nii, et ükskõik kuhu ma ka ei läind, ikka sattusime kokku. Viimasel ajal pole kohanud. Üldiselt tundub aga see linn suht väike juba selles mõttes. Et iga päev näed tuttavaid inimesi.
Marc, see tüüp kelle juures ma pinda rendin, on ka väga lahe. Päritolult sakslane, aga suurema osa elust elanud Austraalias. Sellesmõttes on lahe, et ma võin ennast seal täiesti vabalt tunda. Tal käivad seal mingid sõbrad, sõbrannad külas, teevad koos suitsu või kanepit, kuidas parasjagu tuju on. Natuke teenib ta selle kanepi teemaga raha ka, aga no see ei ole siiski õnneks ta põhiline sissetuleku allikas ja no see natuke ohutum ka kui mingite muude narkootiliste ainete müük :) Vaatame ikka positiivset poolt onju. Elamine ei ole küll midagi erilist, aga mulle isegi meeldib. Kui seal esimeses korteris ei saanud ennast üldse vabalt tunda, siis seal on jummala ok kõik. Hommikul joome koos kohvi, teeme süüa, joome õlut ja elu möödub pingevabas õhustikus. Suudame vabalt igaüks omaette eksisteerida. Elamine on mõnesmõttes küll kallis, aga samas odavam ja 10 korda parem kui backpackeris. Vähemalt ei pea olema meeter korda meeter toas 6 kesi koos.
Mis veel. Siin on nii, et kui sul diivan, või tool või arvuti või misiganes asi on üle, siis see viiakse tänavale, et need endale uue omaniku leiaks. Meil püütakse see maha müüa ja maksimaalset kasu teenida. Siin on kõigil pohhui. Kasutatud riided on popid ja uusi väga ei osteta. Ainult sissetännanud vist teevad seda.. Eurooplased või nii.
Aga nüüd vist ongi lühidalt jälle kõik. Kui midagi on, eks siis jälle tipin siia miskit.

tööst

Käisin mõni päev tagasi mingit suurt telki lahti võtmas. Nagu need suured telgid on, a la Saku jne. Õllesummeri ajal. Tööpäev algas kell 7 hommikul. Selleks aga et seda tööd teha, pidin eelmisel päeval endale mingid saapad ja helkurvesti ostma. Läksime Delmariga koos sinna agentuuri, kuna tal oli parasjagu just nii palju aega. Kui saapaid proovisin, siis Delmar naeris et, ok et sa proovid neid küll jalga, aga sa nagu actually ostad need ka ära :D. Ühesõnaga karbi peal oli kirjas et sellist mugavust pole sa oma elu sees enne kogenud. See vastas tõele. Those boots were definitely not made for walking...
Aga läksin siis hommikul kohale. Kuna mul mingeid erilisi tööriideid ei ole, panin lihtsalt teksad jalga, t särgi selga, sest no olgu see töö mis ta on, aga ega ma sellepärast mingi kalts ei pea välja nägema. Võtsin saapad ja vesti seljakotiga kaasa. Kohale jõudes pidin helistama Ramsesele. Saime botaanikaaia ühe värava juures kokku ja no vastu vaatasid tõsised jõrmid. Ramses küsis, et kas ma tulin otse ööklubist. Teiseks ei meeldinud talle mu saapad (ega mulle endalegi) aga no, mis teha. Aga tööpäev sai alata.
Algus oli lihtne. Toolidelt padjad kokku korjata ja kokku pakkida, toolid kokku panna jne jne. Kõik oli ilus, lihtne ja tore. Lõpuks aga jõudsime telgi endani. Rasked torud jne jne. Algul oli ok, aga kui lõpuks telgi põrandaplaatideni jõudsime oli jaks ikka suht otsas. Kaks jõrmi muidugi võtsid kas ühe või kaks plaati õlale ja läksid. Meie teised, kes me olime kõik minu suurused umbes :) olid need aga ilmselgelt üksinda tassimiseks liiga rasked. Seepeale aga need tüübid norisid et girls jne. Nõme ühesõnaga. Tööpäeva lõpuks, ehk siis peale 5 tundi rapsimist, olin ma ikka täitsa surnud... Koduteel eksisin sinna botaanikaaeda täiesti ära ja olin juba väga vihane. Saabastest olid mingid ullud vesivillid tekkind ja niigi käia raske ja igakord kui exiti sildi suunas liikusin, selgus et ei saa sealt ikka välja. Lõpuks leidsin väljapääsu ja mõtlesin et lähen käin woolworthist läbi, et kõht on nii tühi. Kuna ma aga jälle puht juhuslikult keerasin üks tänav varem ära, kui kodutänav on, siis sattusin kodutute tasuta grillpeole :) Kuna ma tol hetkel nägin umbes samasugune armetu välja, siis ei sain ka mina oma grillvorsti, kartulisalati moodi salati, saia ja rohelise joogi kätte. Küll oli maitsev :) Sõin kõhu täis, läksin koju, pesin ennast puhtaks ja läksin magama. Jumal tänatud et ma ikka valesse kohta sattusin... Ei pidand poodi minema raha raiskama ja no ma poleks jaksand sinna minna ka nagunii... Elu on ilus :)

EestiMajauusasukoht

Eesti Maja asub nüüd homsest aadressil Macleay street 115. Põhjus selles, et kuna hetkel elame seal eestlastest ainult mina ja Delmar, siis homsest lisanduvad minu korterisse veel ka Karin ja Tom :) Võtame siis need jõulud, või mis meil siin tulemas on, väärikalt vastu ja vaatame lootusrikkalt uude aastasse :)

hommikunevahejuhtum

Hommikul juhtus selline naljakas asi, et läksin ülevalt kuuendalt korruselt pesuruumist pesu ära tooma ja tulin liftiga alla. Vajutasin number 1 ja hakkasin liikuma. Lift jäi seisma, tulin välja ja läksin korteri ukse poole. Tegin ukse lahti, panen pesukasti maha ja vaatan, et kuidagi teistmoodi on. Et kuidas Marc 3 minutiga kõik asjad jõudis ümber tõsta. Vaatan et esikus ratast ei ole, mingid pildid. Vaatan elutuppa, pruun nurgadiivan, mida pole kunagi olnud jne. Siis tuleb mingi naine valge kleidiga, suht öösärgi moodi ja siis ma sain alles aru, et ma olen valel korrusel ja vales korteris :) Vabandasin tuhat korda ja väljusin. Ta ise ka imestas et kuidas ma sisse sain... Viin talle hiljem šokolaadi, vabandamaks hommikuse pärast :)

....

Jätkates seda väljas käimise teemat, siis üks rootsi tüdruk kaotas baaris oma rahakoti ära, sai küll tagasi, aga 400 dollarit õhemana. Meie seltskonnast aga üks saksa kutt Benne jäi üldse oma rahakotist ilma. Aga no eks see ole selline äri ma arvan, et kuhu tuuakse bp-d sinna viiakseka vargad oma tööd tegema. Samas kuna siin on päris palju inimesi, kes elavad pargis, siis ma ei imesta et see võib ka nende kätetöö olla. Ma tean et osad eesti kutid elavad pargis näiteks, sest raha neil ei ole ja tööd on teinud pesumajas, kus makstakse 15 dollarit päevas või jaganud flaiereid. Samas kui sa elad pargis ja oled räpane, siis ega väga kerge seda tööd leida pole ka ma pakun. Muidugi oleks võinud siis ennast kodumaal rohkem ettevalmistada sellekohapealt.. Aga no igaüks elab nii nagu oskab.
Kui siin veel mingitest juhtumistest rääkida, siis tulime üks õhtu linnast koju läbi botaanikaaia. See on selline suur park, kus kõik saavad koguaeg tasuta käia ja päeva nautida, tutvudes eksootiliste taimedega, mis ei ole sugugi kasvuhoones nagu Eestis vaid vabas looduses. Aga tulemisest veel, siis kell oli 10 pärast 8 õhtul ja pargivaht sõitis ühel hetkel oma aparaadiga ligi, et park suletakse 10 minuti pärast. Millisest väravast väljute. No me siis teatasime oma suuna, mille peale ta küsis et olete ikka kindlad et jõuate. Kuna me ei olnud, siis otsustasime suuna võtta siiski lähima väravani. Jõudsime siis joostes ca 2 minutit enne sulgemist, aga ... värav oli juba lukus. Mis meil siis muud üle jäi, kui üle aia ronida :)
Tööst rääkides, siis siiani olen ma puhanud ja üritanud oma Coomoris tühjaks jooksnud akusid täis laadida, et täisvõimsusel jälle tööle hakata. Eelmise nädala reedel ja laupäeval töötasin ühes kohalikus Cape Cafe's. Olen hetkelgi siin. See on selline tore väike kohvik, millel on oma kindel klientuur ja seltsielu. Omanik on Austriast pärit Martin, kes on elanud siin 15 aastat. Kohvikut pidanud sellest viimase aasta. Sel nädalal saabki kohvik aastaseks. Tööst, siis kuna ma ei ole kunagi varem ju kohviku/baari eluga lähemalt kokku puutunud, siis see oli täitsa tore kogemus. Tuleb välja et kohvi valmistamine ei ole sugugi nii lihtne. Kohvi ennast pole keeruline teha, aga piima vahustamise protsess on suht raske. See et saada lattele õige temperatuuriga piim, või cappuchinole õige mulliga vaht, see on raske. Igatahes olen ma Martinile väga tänulik, et ta oli nõus mind õpetama ja teisel päeval maksis isegi 50 dollarit palka, kuigi meil oli kokkulepe, et ma teen seda tasuta. No vähemalt sain ka tasuta söögi ja joogi nendel päevadel. Väike tasu ikka tehtud töö eest.
Vahepeal siin läks mööda üks väike vanamees, kes näeb täpselt samasugune välja nagu Üllar Jörberg. Sama vunts, sama soeng, sama prill. Väiksem vist ainult natuke. Lisaks meenus ka kõrvalt riidepoest üks tütarlaps (kes on ühtlasi ka poe omanik) ja tema riietumis stiil. Ütleme nii, et see näeb suht kerglane välja :) Üleeile oli tal seljas valge vabalt langev kleit, mille all oli tal seljas ainult püksikud. Kuidas ma seda tean? Sest see kangas oli suhteliselt läbipaistev. Ja no kuna ta rinnahoidjaid ei kanna, siis nibud olid ka kõik näha. Eile oli tal midagi taolist seljas :) See lihtsalt jällegi vahepalaks inimeste riietuse kohta...
Ükspäev käisime muidu rannas ka. Täpsemalt siis 3 detsember :) Ujuda siin ei saa, kuna olles juba põlvini vees, käib sust laine juba ülepea. Surfarite lemmik, ujujatele mitte niiväga. Aga ilm on ilus ja päike võtab...
Nüüd aga jätkan tööotsingutega ja vaatan mis elu edasi toob. Kui midagi jälle meenub, siis kirjutan...

elustendast

Kohalolekust niipalju, et otsustasin kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega mitte kirjutama hakata. Üks asi on selles, et ei mäleta enam täpselt millal miskit juhtus ja teine asi on see, et kas see on üldse oluline.
Üldiselt alguses oli kõik nii hämmastavalt ilus ja mõnus. Sõbralikud inimesed, sõbralik teenindus jne. Linn oli hoomamatult suur ja kõik oli uus ja huvitav. Nüüd on see ahvivaimustus juba üle läinud. Eks see tuleb sellest et normaalne elurütm on saavutatud ja ajavahega kohanetud. Jätkuvalt on aga soe ja mõnus. Tänagi jälle 30 kraadi sooja. Kui 20 peale kukub on ikka väga külm kohe.. Nagu teate juba olete mu käest ka kuulnud, siis teisel siinoleku päeval oli kohe 41 kraadi. Siis oli selline tunne nagu üks suur föön on pandud maksimum kuuma peale ja see puhub lakkamatult otse näkku. Ega seda eriti muudmoodi kirjeldada ei oskagi. Ja no seda ette kujutada on ka päris keeruline, kui ise ei koge seda. Tol päeval oli meil muidugi kõikvõimalikud turistikohad läbi käia. Teletorn, Harbour bridge, linn ise kui selline jne jne. Vaidlesime veel Delmariga et minu meelest oli õues 35 kraadi , ta ütles et ei, max 30. Kui koju jõudsime ja kuulsime mis tegelikult toimus, oli mõlemal karp lahti. Sydneys on selline temperatuur haruldane, mujal aga vist suht tavaline, niiet eks me puutume sellega ka edaspidi kokku.
Inimestest rääkides, siis siin on nagu kogu Jumala kätetöö tänavatele toodud. Seda nii värvilt, riietuselt jne jne. Ehk siis mina kes ma olin muidu ka palju näinud, siis no tegelt ma ei olnud pooltki näinud. Kõige omapärasemad on vast vanamehed, kes on suvalised naiste riided selga tõmmanud, või kes on lasknud opi teha veel viimases eas olles. Või siis inimesed keda on ebamugav kohata. Näiteks baaridaam, kellel vasaku käe laba puudub ja on ainult pöial alles. Või mees kes tuleb tänaval vastu lühikeste pükstega, aga jalad on metallist, ehk siis kõnnirobot või kuidas seda nimetatakse. Sellesmõttes muidugi tubli, et no ega nad sellepärast ju teistest halvemad ole. Lihtsalt mul kui põhjamaa inimesel on seda harjumatu vaadata. Loomulikult ei häbene siin keegi oma orientatsiooni. Käiakse vabalt tänaval käest kinni, suudeldakse jne. Kõigil on pohhui. Üldiselt siin ongi enamus inimestel savi millised nad välja näevad, mida kannavad jne, mis iseenesest on ok. Alati ei pea suur kotkas kõhupeal olema, selleks et oma elu kuidagigi saaks elatud.
Kui nüüd elamise juurde tulla, siis algul elasime Delmari ühe kohaliku tuttava/sõbra juures. Kuna ta tahtis et me sealt välja kolime, siis hakkasime korterit otsima. Samal ajal kui sellega tegelesin, helistas ta aga ja ütles et ära otsi. Mulle meeldib et te minu juures elate ja makske natuke renti ja kõik on jube hästi. Järgmine päev aga tuli mulle sms, et ma pean siiski ASAP välja kolima. Nii ma siis kolisingi järgmine päev ühte backpackerisse (BP*). 8 ne tuba. Kui mina saabusid, siis kõik magasid ja kui ma lahkusin, siis ka kõik magasid. Seega ma ei teagi kellega ma oma tuba jagasin. Eilsest olen ühes teises BP-s. Elan koos kolme sakslase, ühe uusmeremaalase ja tänasest ühe kanadalasega koos. Kuuene tuba. Muidu on tore, aga sakslased ... Neid on nii palju, et eile kui peol käisime, pidin ma terve õhtu oma saksakeele oskusi meenutama, selleks et ka vestlsues osaleda saaks. Ma teadsin et neid on palju, aga et NII PALJU... Inglise keeles nad väga rääkida ei taha miskipärast. Muuseas teine rahvus, keda siin väga palju on, on prantslased. Nende inglise keel on veel hullem.
Kui selle eilse peo juurde veel tagasi tulla, siis siin on reedeti ja laupäeviti mingid eriüritused, kus erinevate BP-de elanikud kogutakse ühte bussi kokku ja viiakse baari, kuhu saab tasuta sisse ja kui seal ühe õlle ostad, saad tasuta õhtusöögi ja hiljem ka kaks tasuta õlut.
PS! Ma siinkohal korra katkestan, kuna hakkan oma ülemuse, ta naise, töökaaslase ja ühe tütarlaspega veel, veini jooma  Pühapäeva lõunane aeg ju siiski juba 