....

Jätkates seda väljas käimise teemat, siis üks rootsi tüdruk kaotas baaris oma rahakoti ära, sai küll tagasi, aga 400 dollarit õhemana. Meie seltskonnast aga üks saksa kutt Benne jäi üldse oma rahakotist ilma. Aga no eks see ole selline äri ma arvan, et kuhu tuuakse bp-d sinna viiakseka vargad oma tööd tegema. Samas kuna siin on päris palju inimesi, kes elavad pargis, siis ma ei imesta et see võib ka nende kätetöö olla. Ma tean et osad eesti kutid elavad pargis näiteks, sest raha neil ei ole ja tööd on teinud pesumajas, kus makstakse 15 dollarit päevas või jaganud flaiereid. Samas kui sa elad pargis ja oled räpane, siis ega väga kerge seda tööd leida pole ka ma pakun. Muidugi oleks võinud siis ennast kodumaal rohkem ettevalmistada sellekohapealt.. Aga no igaüks elab nii nagu oskab.
Kui siin veel mingitest juhtumistest rääkida, siis tulime üks õhtu linnast koju läbi botaanikaaia. See on selline suur park, kus kõik saavad koguaeg tasuta käia ja päeva nautida, tutvudes eksootiliste taimedega, mis ei ole sugugi kasvuhoones nagu Eestis vaid vabas looduses. Aga tulemisest veel, siis kell oli 10 pärast 8 õhtul ja pargivaht sõitis ühel hetkel oma aparaadiga ligi, et park suletakse 10 minuti pärast. Millisest väravast väljute. No me siis teatasime oma suuna, mille peale ta küsis et olete ikka kindlad et jõuate. Kuna me ei olnud, siis otsustasime suuna võtta siiski lähima väravani. Jõudsime siis joostes ca 2 minutit enne sulgemist, aga ... värav oli juba lukus. Mis meil siis muud üle jäi, kui üle aia ronida :)
Tööst rääkides, siis siiani olen ma puhanud ja üritanud oma Coomoris tühjaks jooksnud akusid täis laadida, et täisvõimsusel jälle tööle hakata. Eelmise nädala reedel ja laupäeval töötasin ühes kohalikus Cape Cafe's. Olen hetkelgi siin. See on selline tore väike kohvik, millel on oma kindel klientuur ja seltsielu. Omanik on Austriast pärit Martin, kes on elanud siin 15 aastat. Kohvikut pidanud sellest viimase aasta. Sel nädalal saabki kohvik aastaseks. Tööst, siis kuna ma ei ole kunagi varem ju kohviku/baari eluga lähemalt kokku puutunud, siis see oli täitsa tore kogemus. Tuleb välja et kohvi valmistamine ei ole sugugi nii lihtne. Kohvi ennast pole keeruline teha, aga piima vahustamise protsess on suht raske. See et saada lattele õige temperatuuriga piim, või cappuchinole õige mulliga vaht, see on raske. Igatahes olen ma Martinile väga tänulik, et ta oli nõus mind õpetama ja teisel päeval maksis isegi 50 dollarit palka, kuigi meil oli kokkulepe, et ma teen seda tasuta. No vähemalt sain ka tasuta söögi ja joogi nendel päevadel. Väike tasu ikka tehtud töö eest.
Vahepeal siin läks mööda üks väike vanamees, kes näeb täpselt samasugune välja nagu Üllar Jörberg. Sama vunts, sama soeng, sama prill. Väiksem vist ainult natuke. Lisaks meenus ka kõrvalt riidepoest üks tütarlaps (kes on ühtlasi ka poe omanik) ja tema riietumis stiil. Ütleme nii, et see näeb suht kerglane välja :) Üleeile oli tal seljas valge vabalt langev kleit, mille all oli tal seljas ainult püksikud. Kuidas ma seda tean? Sest see kangas oli suhteliselt läbipaistev. Ja no kuna ta rinnahoidjaid ei kanna, siis nibud olid ka kõik näha. Eile oli tal midagi taolist seljas :) See lihtsalt jällegi vahepalaks inimeste riietuse kohta...
Ükspäev käisime muidu rannas ka. Täpsemalt siis 3 detsember :) Ujuda siin ei saa, kuna olles juba põlvini vees, käib sust laine juba ülepea. Surfarite lemmik, ujujatele mitte niiväga. Aga ilm on ilus ja päike võtab...
Nüüd aga jätkan tööotsingutega ja vaatan mis elu edasi toob. Kui midagi jälle meenub, siis kirjutan...