welcometoOzmate

Nonii. Saabunud on siis see hetk, mida te nii väga oodanud olete. Ehk siis pikemalt sellest kuidas ma siia jõudsin ja kuidas siin olukord on.
Algas siis kogu see trall neljapäeval 19 nov umbes kell 9 hommikul, kuna lend pidi väljuma kell 10.50. Olles terminalis, selgus et lahkumas oli alles Tallinn-Kuressaare lend, mis pidi väljuma 7.35 kui reaalselt väljus 10.45. Kuna sama lennuk teenindas ka Rootsi lendu, siis pidime ootama kuni see Kuressaares ära käib. Põhjus miks lend hilines, olevat olnud selles, et Turus läks lennuk katki ja nad pidid lennukit vahetama. Muuseas samas terminalis ootasid inimesed ka Riia lendu. Neil läks aga natuke õnnetumalt, kuna AirBaltic lihtsalt tühistas lennu ja paluti inimestel uuesti oma pagasitele järgi minna ja kassast raha tagasi küsida. See selleks. Eelnevalt olin pagasit ära andes check-in i neiult palunud, et äkki saaks piletid kohe kuni Sydneyni ära vormistada ja pagasi ka sinna saata, siis ei pea vahepeal muretsema. Tütarlaps oma abivalmidusega aga tegi meie elu hoopis tunduvalt raskemaks, kuna ta sai pagasi ainult kuni Pekingini vormistada. Me tol hetkel olime muidugi õnnelikud, aga lennukis hakkasime oma õnnes siiski kahtlema ja Stockholmi jõudes, et nii ongi. Selleks et Pekingis vahepeal pagas välja võtta, oleks olnud vaja Hiina viisat. Seda meil aga ei olnud. Seega vormistasime oma lennupiletid ära ja pidime ootama siis Hiina esindajat proua Susanit. Olles Susanile oma mure ära rääkinud, vormistas ta mingi hiinakeelse paberi, millest koopia andis ka meile kaasa, et siis Pekingis saaksime üle küsida, et kas kõik on ikka ok.
Lend Pekingisse oli pikk. Peaaegu 9 tundi. Eriti magada ei saanud ja seepärast maale jõudes suht zombie. Uus lennujaam. Ilus ja puhas, marmorist põrand ja ei tea mis kõik veel. Esmalt siis tuli ära anda lennukis täidetud blankett, kuhu pidi kirja panema , et kas sa oled haige või oled olnud hiljuti haige jne. Paberile löödi tempel, et keha temperatuur on 37 kraadi ja võis edasi minna. Teepeal mõõtsid igaksjuhuks templi õigsust ka termokaamerad. Siis tuli passikontroll, vahepeal termokaamerad, pagasi kontroll jne jne. Ühesõnaga üks lõputu kontroll. Kui olime kõik selle ära teinud, siis otsustasime otsida vaiksema kohakese, kus saaks korraks silma looja lasta. Koha leidsime, aga ega magamisest suurt miskit välja tulnud. Delmar sai natsa ainult magada. Paar tundi enne lendu, läksime siis oma pagasi kohta küsima, et kas see siis ikka jõuab kohale. Sellele järgnesid pikad hiinakeelsed telefonikõned ja omavahelised vaidlused, millest me mitte essugi aru ei saanud, ning lõpuks öeldi, et ei tea, aga et kunagi ikka jõuab. Kui Sydneysse jõuate, minge mingisse baggage officeisse ja küsige sealt. Läksime siis lennukisse teadmisega et pagas võib olla meiega samal lennul, aga ei pruugi. 12 tundi lendu pluss ca tunni ajane hilinemine.
Sydney airport. Pikas järjekorras seistud ja pass ette näidatud, suundusime siis soovitatud osakonda. Positiivse teeninduse jada oli saanud alguse. Rääkisime oma jutu ära. Naisterahvas kes meid teenindas vaatas arvutist järgi, et jah, pagas on Pekingis ja tuleb homme. Kui saabub helistame ja toome kohale. No worries. See on sõnapaar mis saadab kogu siinset elu ka edaspidi J. Olles järgmises järjekorras ootel, kuulsime mögafonist kostuvat Estonia mingit juttu. Läksin asja uurima ja selgus et meie pagas oli siiski ka kohale tulnud. Vastates küsimustele, et ega teil vorsti või muud toidukraami kaasas pole, ega jalanõusid, saime loa maale siseneda. Miks ei tohi jalanõusid kaasas olla, kasutatud kujul just, on see, et nad kardavad Euroopa seemnete levikut siia kanti, ehk siis äkki rikume siinse looduse ära. Muuseas lennukis tehti ka vastav tõrje. Pritsiti kogu salong mingit asja täis. Suht kahjuri tunne tule peale, aga pole hullu. Ühesõnaga MAAL. Welcome to Oz!