kolmkümmendoktoober

Sain täna 10 000 päeva vanaks :) Päev ise aga algas sekretäri küpsetatud napoleoni koogi, tassi kohvi ja segwayga. Õuele oleks saabunud nagu püha lehm, keda kõik uudistama ja proovima tormasid. Kõige toredam oli vaadata kuidas naiskolleegid oma kontsakingade ja värisevate jalgadega seal kramplikult peal üritasid püsida, sõidutempost rääkimata :) Kuna ülemusi ei olnud, siis sai rahulikult oma tööpäeva jätkata. Mõned leidsid et see on nende võimalus oma töölaua asendit muuta endale mugavamas suunas. Mugavus küll seisneb tegelikult pigem selles, et mõned teatud isikud kuvarisse ei vahiks koguaeg... Mul õnneks seda probleemi ei ole, sest olen omaette nurgas ja keegi ei näe mis ma teen :) Positiivne, kas pole...
Kuna päev oli chill, siis leidsin aega ka oma e-postkasti tühjendamiseks. Rämpskirjades ja muus mittevajalikus tuhlates, avastasin kirjade sarja, millest esimene saabunu algas sõnadega : Täitsa jama, ma tunnen sinust nii puudust et ma ei oska seletada...
Erutus muutus aga juba selle esimese lause peale nii suureks, et ei suutnud nende kirjade läbitöötamist jätkata. Nüüd, olles kodus ja vahepeal suutnud rahuneda, sai siis ülejäänu ka läbi loetud. Kõik see mis toona sündis ja sellele tagasi vaadates, tekib küsimus, et kas see ikka oli päriselt. See oli nii kirjeldamatu tunne, et .... polegi sõnu. Kogu see situatsioon on tänaseni veel müstika valdkonda kuuluv, sest see trall ei olekski nagu veel oma lõppu leidnud. Õigemini ma ei tea kas see on lõppenud. See nagu vaibus vahepeal, siis aktiveerus korraks, möödus aasta ja kordus jälle- ikka korraks. Nüüd me ei ole enam pikalt kokku saanud. Ei teagi kas see on õnneks või kahjuks... Igatahes on see mälestus, millele saab alati rõõmuga tagasi vaadata.

aastakakstuhatüheksa

pühime blogilt tolmu ja taaselustame selle unarusse jäetud asjakese :)