veebruarikuuesimenepäev

Ma olen mõelnud et mina küll mingit blogi pidama ei hakka, aga täna otsustasin sellega siiski algust teha. Uus kuu, uued mõtted.
Suuresti oli see tegelikult tingitud sellest, et taas on reede ja masendav nädalavahetus ees ootamas. Tekib küsimus, et miks masendav? NV on ju just see mida kõik inimesed pikisilmi ootavad. Vastus sellele on lihtne - rahapuudus.
Millest see kõik alguse sai? Algas see nii, et ühel minu heal sõbral oli raha vaja,et üür ära maksta. Tal on küll olemas ka elukaaslane, aga kuna neil oli üüri tasumise päeval mingi tüli (no tegelikult olid need erimeelsused kestnud juba päris pikalt) siis keeldus see teine pool raha andmast. Teades, tundes mõlemat inimest, otsustasin et hea küll, ma tulen vastu ja aitan siis sõbra hädast välja. Raha üle andmise päev oli kolmapäev. Kuna ta oli mulle lubanud, et reedel saab raha ja annab mulle tagasi, siis andsin pea et kõik oma varud ära. Endale jätsin nii palju et kaks päeva saaks hakkama. Kokku andsin siis talle 3500 krooni.
Jõudis kätte reede. Küsis minu konto numbrit et ülekanne ära teha. Tegin nagu palutud ning jäin siis ootama. Kuna eelpool sai mainitud et tal olid elukaaslasega erimeelsused, siis läks ta nädalavahetuseks maale ära. Ka ma ise pidin reede õhtul Tartusse minema ühe sõbranna sünnipäevale. Üritus oli tubane ning laupäeva hommikul hakkasin juba tagasi tulema. Lõunaks olin linnas tagasi ning kontrollisin, kas raha on laekunud. Loomulikult ei olnud. Sõbra endaga õnnestus ühendust saada pühapäeva õhtul. Küsisin siis et kas ikka tegid ülekande- tema et jajaa, aga et ta kontrollib siis üle miks ei ole raha tulnud. Kuna ta pinkalkulaator oli tööjuures, sai ta seda kontrollida esmaspäeval. Esmaspäeval selgus, et ta oli unustanud makse kinnitada?! Ütles et lähme järgmine päev lõunale ja ma annan sulle raha ära. Lõunale aga (etteruttavalt öeldes) ei ole me tänapäevani jõudnud. Kas kohtumine venis või mõni muu häda. Ja nii see aeg lendas.
Raha oli mul ju loomulikult juba otsas!! Eelmise nädalavahetuse istusin lihtsalt kodus nagu debiilik ja surfasin netis ning vaatasin telekat.
Sel esmaspäeval õnnestus mul (rahvakeeli öeldes- läbi ussi m..i) 500 krooni saada. Põhjus oli see, et ma pidin minema juuksurisse. Kuna seal mul õnnestus sellest summast 350 krooni juuksurile jätta ja kodus mitte midagi süüa ei olnud, jäi see ülejäänud summa toidupoodi. Ega ma sealt selle raha eest muidugi suurt midagi saanud, sest ma arvan et pole inimest, kes poleks märganud kui kalliks on asjad poes läinud!!
Ehk siis raha jällegi otsas, aga järgmine päev ju ka vaja elada. Ma käin nimelt töökaaslastega ca 300 meetrit kaugemal olevas sööklas söömas, aga seal läheb vaja ainult sularaha. Samas, mis vahet sellel on, sest kui raha nagunii ei ole, siis pole vahet millega maksad. Õnneks oli terve selle nädala nõus minu lõunad kinni maksma meie tore turunduse eest vastustav tütarlaps. Olen talle selle eest ka väga tänulik!
Kolmapäeval tegi see sõber taas ülekande ja kiirustas laevapeale, kuna pidi töö asjus Soome minema. Loomulikult ei laekunud ka seekord mitte ühtegi senti! Kontrollida ta seda ei saanud, kuna asjad ju kodus. Eile õhtul pidi ta tagasi tulema, aga kuni praeguse hetkeni ei ole ma temaga enam ühendust saanud. Ei ole ta msnis, ei vasta telefonile. Saatsin talle smsi, et ta vist ei mõista olukorra tõsidust, sest ma ei kujuta küll ette kuidas ma selle nädalavahetuse ilma rahata peaksin üle elama. Pealegi miks pean mina nüüd koguaeg käima ja kerjama, et kas keegi saab söögi raha laenata.
Kogu see protsess on muutunud minu jaoks väga piinlikuks ja samas ka suhteliselt meeleheitele viinud, sest ma ei oska enam midagi peale hakata. Mul lihtsalt tekkis küsimus, et mida ma halba olen teinud, et sellise käitumise ära olen teeninud. Ma tahtsin ju teha ainult head ja aidata! Kusjuures mitte suvalist inimest, vaid oma sõpra! Mul ei ole mitte kunagi oma sõprade jaoks millestki kahju olnud, aga kui selline on tänu, siis tekib küsimus, et mille nimel ma peaksin siis ennast, sõna otsese mõttes, ohverdama??
Jällegi jään siis lootuselt lolli näoga ootama, et ehk võtab ta aru pähe ja leiab mahti mulle väike rahasüst teha.

Moraal sellel lool on et mitte kunagi ei tohi kellelegi raha laenata, sest see tekitab sulle ainult mõttetuid lisaprobleeme, mida esineb ka niisama!