Nagu me kõik juba teame, siis eile sai lõpuks ära valitud selle aasta Eestit esindav eurolugu. Palju õnne- seekord võitis teine eesti! Kuumad õnnitlused neile! Samas mis siin imestada? Madalalaubalisus on eestlastel ju veres. Teeme lolli nalja ja naerame. Ei ma ei ütle et Kreisiraadio ei ole naljakas. On küll, aga kas me peame selle palaganiga ka maailma minema vallutama? I guess not!
Mul on siiralt kahju Iiris Vesikust, kes tegi väga hea etteaste. Esitusele andis muidugi powerit juurde ka Dave ja Dagmari back ning Sullivan. Väga võimas kooslus ei viinud aga siiski sihile, mis teha. Seekord läks siis sedasi.
Tulemuste järgi võib ka arvata, et Angeli kohvikusse ei olnud selleks kellaajaks veel piisavalt palju rahvast kogunenud, kuna Rolf oma vikerkaarevärvilise trikooga saavutas kõigest neljanda koha. No muidugi peab ka tunnistama, et tema lemmikuks osaks laulu juures kujunenud ohohohooo laulmine tuli seekord ikka päris jubedalt välja. Mul isiklikult hakkab tavaliselt teleka ees piinlik, kui keegi mööda laulab. Aga see on juba minu probleem.
Birgit- väga hea esitus ja talle kohane laul. Puhtalt ja hingestatult esitatud, aga kas eurovisoonil ka sellega läbi oleks löönud, ei oska öelda. Igatahes edu talle ja ehk järgmisel aastal uuesti. Kuigi selleks ajaks on sündinud meil juba uued superstaarid ja vanad unustuste hõlma vajunud. Eks see näha ole mis saab.
Teised lood aga ei vajagi väga kommenteerimist. Pole lihtsalt midagi kommenteerida.
Selline oli siis minu nägemus selleaastasest katsest valida Eestile oma eurolaul.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment