suvikõrvits

Elust maal. Olen siin olnud nüüd 6 nädalat ja mõned päevad peale. Teise aasta viisa tarvis veel teist sama palju olla. Rahalises mõttes võiks jääda ka kauemaks. Hooaeg lõpeb mai lõpus. Füüsiliselt peaks vast vastu, aga vaimse kohapealt ei oska öelda. Üldiselt on mul täna üle pika aja vaba päev. Plaanipärasest päev varem. Küll aga olles 16 päeva järjest põllul olnud, siis on see siiski päris ok. Alguses kui ma neid suvikõrvitsaid noppima tulin, mõtlesin et ma suren ära siia. Terve päev küürutada ja traktori taga neid korjata oli lihtsalt nii raske. Nüüd aga kuulub see juba kergemate tegevuste nimekirja. Kõige hullemad on seemendamine ja rohimine. Õnneks külviaeg on nüüd läbi. Seejärel squashi korjamine ämbritesse, mis ripuvad konksu otsas ja mis on omakorda kinnitatud püksirihma kõrgusel asetseva vöö külge. Kusjuures ma ei tea kas selle toote kirjapilt on õige ja samuti ei oska ma ka öelda, mis selle eestikeelne nimetus võiks olla. Mingi väike kollane ufo taldriku moodi kõrvitsaline junn see igatahes on. Sellele järgneb valge suvikõrvits ehk lebanese, mida tuleb mingi spets noaga varre küljest ära lõigata. Eggplant, ehk mingi lillat värvi asi, mida lõigatakse pmst väikeste aiakääridega. Capsicum, ehk paprika. Nende puhul teeb asja keeruliseks see, et neid peab katsuma ja siis kuidagi tunde järgi aimama kas see võiks olla valmis või ei. No päris valmis need muidugi ei ole,sest ära korjatakse rohelisena, originaalis peaks need aga punased olema. Viimastena siis tsukiini korjamine traktori taga ja lihtsaim ja meeldivaim on kindlasti töö sheedis. Sealsed tegevused: tsukiinide pesemine, liinile panemine ja pakkimine. Kuna see on ikkagi ruumis sees, siis kuuma või vihmase ilmaga on seal täitsa mõnus olla.
Kuuma ilma nüüd niipea siin enam küll oodata ei ole, sest sügis on ootamatult kätte jõudnud. Kusjuures kui ma alguses mõtlesin, et mis see sügis siin ikka niiväga sügis on, siis ikka on. Eelmise nädala lõpp oli väga vihmane, nii et pori pritsib veel siiani vagude vahel näkku ja temperatuur langeb öösel umbes 10 kraadini. Loomulikult ka sügisele omane sügise lõhn. Ma arvan et see on tegelt peamine arusaama allikas. Päeval põllul olles tekib kohati selline tunne, nagu oleks Eesti vananaiste suvi ja kartulivõtu ilm. No kes vähegi maal eland või sealse eluga kokku puutunud, need oskavad seda suht hästi ette kujutada ma usun.
Üldiselt selle töö plussiks on kindlasti see, et ma pole vist kunagi nii palju värskes õhus oma aega veetnud kui siin. (Kohati on see muidugi ka tolmune, aga ikkagi.) Kogemus, mida ma Eestist kindlasti ei saaks. Ok, kartuli korjamine on suht samalaadne küürutamine, aga siiski. Uued toredad inimesed, tutvused, sõbrad. Kahjuks on küll nii, et enamus vanu toredaid kaaslasi on siit nüüd lahkunud, või siis kohekohe lahkumas.Inimesed kellest mina siin lugu pean ja olen pidanud, siis esimesed lahkujad olid kahjuks minu kallid eetlastest sõbrad Karin ja Toomas. Esmaspäeval lahkus Benoit, üks prantslane. Teisest majast eelmine nädal Marc. Paari nädala pärast lahkuvad ka meie majast iirlased Keith ja Lyndsey. Hetkel oleme mina ja nemad ainsad nö vanad olijad siin majas. Õigem oleks küll öelda siin kvartalis, sest mina kolisin jällegi majast välja, karavani, kus ennem elas Benoit. Õnneks on muidugi Viljar ja Daniel ka veel alles ja osad uued inimesed tunduvad ka normaalsed. Aga kus on normaalseid, seal leidub ka ebanormaalseid. Eelmise nädala algul tuli siia belglane, kes on mingi imelik. Vaene Aron, uus (vist)iiri poiss, kes eile saabus ja peab taga tuba jagama. Ta joob toorest muna, ajab imelikku juttu, vaatab natuke siukse klaasistunud pilguga ja on üldse väga kummaline. Ei meeldi ta siin kellelegi. Naljakas oli see, et algul rääkisin Lydseyle, et kuule see on mingi imelik. Arvasin, et see on ainult minu arvamus. Selgus, et ka nemad Keithiga on seda arutanud. Seejärel tuli saksa tüdrukutega kõne alla minu kolimine ning ma ütlesin et ei, Thomasega mina küll ühte ruumi ei ole nõus kolima, mispeale selgus et ka nemad arvasid, et ta on veider. Esmaspäeval tulid kaks inglise kutti, kellega eile tulid jutuks uued lisanduvad inimesed ja küsisin Benilt, et äkki sa oleks tahtnud ise majja kolida Thomasega ühte ruumi. Selle peale sain vastuseks et kle see on ju mingi fcking.. ja osutas sõrmega pea juures. Seepeale meenus mul siinkohal üks omalaadne väljend „nupust nikastanud“ . No igatahes on ta friik ja ta on nüüd juba liiga palju mu postitusest ruumi võtnud, et temaga on siinkohal kõik. Kes muidugi teab mida uut tulevik toob.
Elamisest. Kui siia Cactuse maale saabusin, elasin algul karavanis ja jagasin seda prantsuse poisi Damianiga. Kui brasiilia/prantsuse paarike aga majast välja kolis, kolisin mina kohe nende tuppa sisse. Selle peale olid muidugi kõrval toas elavad saksa tüdrukud natuke pahased, kuna nende tuba oli ülevalt avatud ja ilma ukseta. Pmst nagu suurde laia koridori või eesruumi on lihtsalt, ülevalt pisut avatud, sein vahele ehitatud. Kuna nad aga see nädal juba lahkusid, siis ma suutsin nendega õnneks kokkuleppele jõuda, et kuna teie kolite kohe kohe välja, aga mina jään siia kauemaks, siis on ju suht loogiline, et ma võiksin siiski sinna kolida. Andsin neile Woolworthi HomeBrandi pulgajäätist ja diil tehtud. No ja nii ma seal siis elasin pea et kaks nädalat. Kuna aga inimesi hakati järjest juurde värbama ja see maja on mõeldud paaridele pmst, siis pidin ikkagi oma toa loovutama. Selleks et mitte Thomasega tuba jagada, otsustasin kolida Benoit karavani. See on mõeldud ainult ühele inimesele ja siin mul hea olla küll. No vähemalt on kogu karavan ainult minu käsutuses ja saan rahulikult omaette olla. Põllul saab seda seltsielu piisavalt elada.Kui Benoit välja kolis, tahtis Thomas hakata kohe sisse kolima. Kuna ma olen meie majast ainus, kellel on levi ja krediiti, siis helistasin kohe Juliele (omanik), arutasin temaga natuke seda kuhu keegi kolib ja kes veel tulevad jne ja leppisime kokku, et elan kolmapäevani majas ja õhtul siis kolin siia karavani. Kui ma kõva ja selge häälega Benoitile köögis olukorda selgitasin, siis Thomas oli terve õhtu suht tige, aga mis mul sellest. Nüüd ma siis siin olen, oma karavanis ja saan lõpuks mahti blogi kirjutada... Ben, uus inglise poiss ütles eile, et sul täna eriti hea päev. Said endale karavani ja auto korraga.
Dawn, meie kubjas põllul. Kohati on ta normaalne, suudab rääkida sinu kui inimesega ja ei karju, teisel hetkel olen ma aga juba liiga aeglane ja teen absoluutselt kõike valesti. Mõni nädal tagasi kodu poole teele asudes, ütlesin talle näeme homme, mis peale tema vastas „you bet, dude“. Seda oli väga kummaline kuulda. Läksin edasi ja ütles veel seljatagant. Hey Curt (minu nimi kohalikus keeles). Pöördusin ja kuulasin mis tal öelda veel on. „Thank you for holding your head down all day long“ (nagu mainitud peab traktori taga peab ju kummargil olema). Mina olin aga seepeale imestunud ja ainult tänasin öeldu eest ja läksin edasi. Mõned päevad hiljem, ta isegi ei teretanud mind enam hommikul. Nüüd on olukord muutund aga lihtsalt jällegi tõestamaks kohaliku inimese enneolematut meelemuutust. Tuulest sõltub nende peas ikka vist päris palju. Parimatest asjadest mis ma aga valesti teen on näiteks siin üks valge pirukas, ehk UTE (juut) millega põldude vahel sõidetakse ja töölisi, ämbreid jne asju veetakse. Ma oma arust istusin seal taga kastis nagu ikka, aga tema arvates olin ma seal valesti. Teise näitena vast, kui sheedist põllule läksin, ei pannud seal oma aega kirja, nagu ma oleks seal oma töö lõpetanud ja põllule läinud. Tööpäev sai läbi ja ütlesin talle, et pean oma aja seal kirja panema, mille peale ta ütles, et aga sa ei olnud ju seal, sa olid põllul. Paar päeva tagasi sheedist põllule minnes, kirjutasin ennast siis sheedist välja. Põllul küsisin kas sa panid mu siia kirja? Vastus: Sa kirjutad ennast sheedist välja ainult siis kui sa pausile lähed! Ehk siis tee nii või tee naa, ikka on valesti. Mõtlesin, et peaks talt paluma endale mingi nimekirja, kuidas asju õigesti teha. Autodest veel nii palju, et siin põldude vahel sõitmiseks on ka üks pruun tavaline sedaankerega Ford Telstar. Kuna meie maja rahvas sõidab sellega hommikul tööle ja õhtul koju, siis sain eile endale ülesandeks selle auto eest hoolt kanda. Kontrollida õli ja jahutusvedelikku jne. Sõitsin siis sellega koju, pesin ära, rookisin seest kogu selle sita välja, mis oli sinna aastatega kogunenud ja hommikul läksid teised sellega tööle. Kuna see pole arvel, ei tohi sellega maanteele minna. Täna hommikul sai keegi sellega aga hakkama. Eks hiljem kuuleb, mis sest sai. Muuseas selle sama autoga sõitsin ükspäev ka pruunmaost üle, aga ta jäi vist ellu. Algul ma pelgasin natuke siin autoga sõitmist, kuna rool on valel pool ja sellest tulenevalt peab ka käiku vasaku käega vahetama, aga ei ole hullu midagi. Sõidab ikka samamoodi.
Üks asi võibolla veel, et erinevus minu Eestis olnud kontori töö ja siinse põllutöö vahel. Kui Eestis venitasin ärkamisega ja tööle jõudsin siis kui jõudsin, siis siin pean olema õigel ajal platsis ja kogu lugu. Kontoris kui ikka viitsimist ei olnud, siis tegid targa näo pähe, et oled usinasti tööd tegemas, tegelt aga ajad omi asju, suhtled msnis või surfad netis ja veedad oma päeva kuidagi kohvitassitaga ära ja kui see ka muutus igavaks, läksid keset päeva kinno mõnele pressilinastusele või lihtsalt eelvaatusele, siis siin sa lihtsalt pead korjama. Isegi kui sa oled väsinud, selg valutab või absoluutselt ei viitsi. Vahepeal oli selg ikka täitsa läbi, niiet ainult valuvaigistis aitasid päeva lõpuni vastu pidada. Õhtul aga vaatad Secreti filmi jälle, et oma mõttemaailma korrastada ja nii uskumatu kui see ka ei ole, ühel hommikul ärkan üles ja kogu see räme piin mida ma olin eelmistel päevadel tundnud, oli läinud. Loomulikult annab aegajalt veel natuke tunda, aga mõtlemisega muudab ikka nii palju asju, et see on hämmastav. Viimasel ajal olen oma mõtetega natuke laisaks muutund, sest mul on juba suht ükskõik millist tööd ma pean päeval tegema, ses mõttes et mida noppima. Aga varem, kui ma tundsin, et nüüd tahan sheedi minna või ükskõik mida muud, paned konkreetse mõtte paika ja hopsti. Kõik läheb täpselt nii nagu ma tahan. Uskuge või ärge uskuge, aga see tõesti toimib! Tegelt selle asja point ongi see, et peab uskuma ja endas kindel olema, muud midagi. Nii lihtne see ongi.
Vot aga kahjuks midagi huvitavat ja meelelahutuslikku mul seekord pakkuda ei olnud, aga eks siis kui kunagi linna tagasi saan, läheb põnevamaks. Saate vähemalt siis mingi pildi siinsest elust ja olust ning kommenteerige ka, siis ma vähemalt tean et te loete. Olge tublid. Kohtumiseni.
PS! Roadtripist kirjutan ka mingil hetkel.