Kaktusmaa,säälonheaelada

Möödunud on üllatavalt pea 12 nädalat. Mis siis selle viie nädalaga muutunud on. Esmalt muidugi inimesed. Lahkunud on pmst kõik vanad olijad. Hetkel on siis veteranide järjestus järgmine. Viljar kandmas kuldmedalit, mina hõbedat ja Ivo pronksi. Ehk siis kõik 3 vanimat töölist siin farmis on tänaseks päevaks eestlased. Kas selle üle nüüd ka uhkust tunda, ei tea. Õnneks on eestlastel orjaelu veres, seega mingit erilist kunsti siin naistepäevani vastu pidada ei tohiks olla. Lahkunud on siis vahepeal ka minu iirlastest sõbrad Keith ja Lyndsey. Vahepeal tulid tagasi Kris ja Camille, kes olid siin eelmise aasta detsembris 4 nädalat. Ka sel korral nad siin pikemalt ei peatunud ja lahkusid taas eelmisel reedel. Tegelikult võiks isegi öelda mustal reede, sest kaktusemaad tabas vallandamise laine. Mustad pilved olid meie farmi kohal juba kolmapäevast saati, aga mina oma naiivsusest pidasin neid vihma pilvedeks. No õhtuks võttis siiski vihma lahti ka ja seetõttu mindi laupäeval tööle kella 12 ks ja lõpetati juba kell 2. Õnneks oli mul vaba päev. Vallandamise juurde tagasi tulles, siis vallandati lõpuks need kaks briti põrsast Andy ja Jason ning ka eelmises postituses mainitud Aaron. Ta ei ole iirlane vaid ka britt. Manchesterist. Kui A ja J i lahkumise üle tunnen ma ainult heameelt, kuigi Andy lõpupoole enam nii hull ei olnudki kui algul, siis Aaroni pärast oli küll meel kurb. Tore noor poiss. Meenutas mulle paljuski Matut, kes on kindlasti vahepeal muutunud, aga just seda Matut, kellega ma omal ajal tutvusin. Iseloomu, mitte välimuse poolest. Võibolla sellepärast oli mul ka temaga vahetum suhelda, sest ma leidsin ennast kuidagi tuttavast olukorrast või ma ei oskagi seda kirjeldada. Ma usun et te saate aru küll. Kuna siin on aga see reegel, et kui sind vallandatakse, pead sa võimalikult ruttu siit ka kaduma ja nemad pidid seda tegema sama päeva jooksul. Seega sain ma teda ainult korraks shedis ühe käega emmata, teises käes kastmisvoolik, sest parasjagu oli squashi pakkimine pooleli ja ma pidin neid pesema. Kuna ka Jim oli just seal, siis ei saanud tööd korraks sinnapaika ka jätta. Mine tea, muidu saan veel ise ka sule sappa. Muuseas meil on Aaroniga ka nö oma lugu. David Guetta feat. Kid Cudi –Memories. Elust shedis pikemalt järgneb allpool. Vallandamisest aga veel. Kuna ma selle teksti kirjutamist alustasin laupäeval, siis vahepeal on koondatute nimekiri pikenenud. Sel teisipäeval, 13. aprillil, sai oma viimaseid korjatud vilju „nautida“ kokku 10 inimest. Lisaks lahkusid omal soovil veel 4. Siinkohal kohe veel inimeste teemal jätkates, siis kuna maja peale niisama lahkujaid ja esimesi vallandatuid oleks suht tühjaks jäänud, siis kolisid kohe uued sisse. Kaks paari ja üks üksik noormees. (Kes keda pani, oli natuke segane, sest keegi pole oma seotust nagu ametlikult kinnitanud ja et pigem on „situation a bit complicated“) Üldiselt võiks kirjeldada aga õnneks ainult mõnepäevast olukorda nii, et kuna need uued olid kõik omavahel sõbrad, siis Bex ja Gareth rentisid neilt nagu tuba ja mina kui teenija, elasin õues oma karavanis. Peale K ja Lyndsey i lahkumist sain ma endale uue ameti, mis tähendab seda, et ma pean maja koristama. Lootus, et peale A ja J lahkumist läheb elu ehk lihtsamaks, sest suurimad sitarattad on lahkunud, oli loomulikult eksitav. (Kuna nad enda järelt üldse ei koristanud ja kõik oli pilla palla koguaeg, siis seepärast ma neid põrsasteks nimetasingi) Loodus ei salli ju tühja kohta. Peale uute sisse kolimist oli maja nagu laut, sest kaks põrsast asendus seakarjaga. Kuna ma reeglina koristan maja siis oma vabal päeval, siis tegin seda ka laupäeval, kuid jõudes linnast poetuurilt tagasi, oli endine olukord kenasti taastatud. Pesemata nõud, märg ja must vannitoa põrand jne. Muidugi tekib teil küsimus, et miks ma seda siis üldse teen. Vastus on lihtne – raha. Tänu sellele on mul tasuta elamine, ehk siis võidan nädalas 7 tasustatud töötundi. Kuna aga vallandamise järeltõukena pidid kaks sõpra tööga hüvasti jätma, otsustasid ka teised seda teha ja nüüd on maja ainult B ja G päralt. Mina olen ikka oma karavanis ja õnneks on elu siin siiski ilusam kui majas sees. Mul on siin nüüd oma telekas, soojapuhur ja ventilaator. Seega kui on külm kasutan ühte, kui palav, siis teist. Autot mul enam aga hooldada õnneks/kahjuks pole, kuna farmi autodega tööle ja koju sõitmine keelati ära.Täpset põhjust ei tea keegi. Autodest aga veel, et kuna poes käimiseks saame me siiski autot laenata, on ka sellel oma uus kodukord. Nüüdsest peab autot laenutades kirjutama raamatusse oma nime, ehk siis kes sõidab, juhiloa numbri ja kaasreisijate nimed. Mina muidugi kirjutan sinna oma ID kaardi numbri... Ma tean, et nii ei ole ilus, aga keda see huvitab. Ja veel, et ükspäev kui põllule sõitsime, siis Viljar ütles et teeme Offroad´i ka natuke ja kiirendas korraks. Maksimumiks saime 80, kui kapott avanes ja varjas kogu esiklaasi... Üldiselt oli meil väga naljakas.
Elust shedis, siis peale seda kui Jim ja Julie nö sisse kolisid, muutus elu seal täitsa põrguks. Kui leidus päeva jooksul mõni inimene, kes sai 100 % aru, mida ta tegema pidi, siis oli see ime. Ükspäev pakitakse kahjustatud ja peaaegu et rämpsuks muutunud tsukiinid kõik normaalsete pähe, põhjendades seda tõusnud kokkuostu hinnaga.Teisel pakitakse ainult kõige ilusamaid ja mitte suuremaid kui 25 cm. See mis minu arvates on rämps, on Julie ja Jimi arvates väga hea ja kui hakkad siis nende poolt saadud hinnangu järgi oma valikuid ringi muutma, tuleb jällegi uus korraldus, et teostatud valik on halb jne jne. Eriti kui Juliel on veel paha tuju ka, siis kõlavad pidevalt vihjed tööliste asendatavuse kohta. Kuna mina olen seal siiski tihtipeale uutele töölistele õpetaja rollis, siis on olukord natuke kindlam. Esmaspäeval sai siin lastel koolivaheaeg läbi ja kohalikud töölised tulid tagasi seega on seal olukord nüüd rahulikum, kuna J ja J leiavad nüüd endale muud tegevust. Mind see muidugi enam ei puuduta, kuna arvatavasti ma sinna niipea nüüd enam, tööliste piiratuse tõttu põllul, enam ei satu.. Muidu oli aga ja nii, et siis kui ma alustasin oli shedi saamine õnnistus, viimastel nädalatel aga pigem karistus. Karistus muidugi ka eelpool mainitud õpetamise poolest. Oli väga usinaid ja toredaid, arusaajaid õpilasi. Oli aga ka väga rumalaid õpilasi. Kui läksin samade õpetussõnadega juba kümnendale ringile, andsin ma tavaliselt alla. Eriti nõme on see, et kui kedagi õpetada, siis see tähendab seda et sa pead tegelikkuses tegema kahe inimese töö üksinda ära. Ehk siis topelt kiirus ja topelt kontsentreeritus iseenda tegevuse üle ja õpilase tegevuse üle. See on päris väsitav. Õpetamisest välitingimustes, siis kolmapäeval päeva lõppedes pidin veel minema appi paprikaid korjama. Kuna Dawn otsustas ka Bruno appi saata,üks uus prantsuse poiss, siis pidin talle näitama kuidas neid korjata, ehk siis milline on piisavalt hea, milliseid lihtsalt ära korjata ja minema visata jne, siis kui ma olin talle kõik ära seletanud ja ette näidanud, ütles ta nii ilusti: „Gert, sa oled väga hea õpetaja.“ Muuseas see ei ole küll teemaga seotud, aga Noored Kooli SA vist oli sellise nimega, saatsid mulle läbi CV online´i kirja, et ma võiksin kandideerida kooliõpetajaks :) Ju ma siis hakkan õpetajaks, kui ma kunagi tagasi tulen ..iccc...
Üldiselt olen ma siin väga universaalne töötaja ja reeglina sain ma viimasena hommikul teada kuhu ma minema pean. Kas tsukiini tiimi (A tiim), shedi või squashi(e. taldrikkõrvitsa- tänan Heitit nähtud vaeva eest guugeldada)/lebanesi jne tiimi (B tiim). Kuhu just parasjagu vaja on. Tihtipeale juhtus ka nii, et alustasinn ühes kuid viidi üle kohe teise. Vahel oli ka nii, et ma olin päeva jooksul mõlemas tiimis ja shedis ka. Kokkuvõttes tegi see kolm erinevat timesheeti, ehk siis tegin tänu sellele mõnel nädalal mitu head tundi tasuta tööd, kuna tunnid lihtsalt läksid kuhugi kaotsi. Viimasel kolmel nädalal on õnneks kõik olnud täpselt minu arvestuste kohane. Sellest nädalast, olles põllul üle poole võrra vähendatud koosseisus, teeme me kõike. Ehk siis nagu alguspäevil on põllul ainult üks tiim. Alustame tsukiiniga, vahepeal korjatakse squashi, siis jälle tsukiini, seejärel lebanese ja päev lõppeb tsukiiniga. Kõik see on tingitud halvenenud ilmastiku oludest, ehk siis külmadest öödest. Nukitsamehe filmist tuntud maasika effekt on kadunud. Tööpäev algab 8.30 ja kestab ainult viieni, kui sedagi. Teisisõnu palk hakkab vähenema...
Muidugi kellelegi ei tohiks uudisena tulla minu lollid mõtted. Põllul neid ikka tekib. Seega tegin ükspäev „Mulgimaa, sääl on hea elada“ loo põhjal kohaliku versiooni. Netist guugeldades leiate taustaks muusika ka, kel soovi kaasa laulda. Sõnad aga siis järgnevad:

Kaktusmaal, sääl on hea elada.
Uhked tsukiinipõllud, squashi kasvab ka
Seal on väiksed metsasalud, aga suured orjatalud
Tööle minna ei unusta eal.
Kes on sündinud kasvanud seal,
Ei see iialgi oma sõna pea.
Päkker rügab põllul tööd,
Omanik see vilet lööb
Ja kui tahab, siis vallandab ka.
Refrään puudub kahjuks....

No ja siis lihtsalt väiksed mõtteterad veel et:

Traktor teeb tsukiiniputru
Sõites nendest üle ruttu...

Või siis
Vihma sajab, äikest lööb
Ei see sega minu tööd
Korjan kõrvitsaid ma põllul
Särk mul läbimärg on õlul
Jne..

Ülejäänud looming läheb juba teemast mööda, seega ei vaja siinkohal kajastamist.

Lõpetuseks aga ei oskagi muud öelda, kui et „Elagu Rimi siga!“ Et vulkaani purske tagajärjel tekkinud tahmapilv ikka hõreneks. Et hiinlased oma maavärinast kiirelt toibuks. Whitney oma esinemistega väikse pausi teeks, sest Londoni kontserdil esitatud „ I Will Always Love You“ hakkas seekord ka minu kõrva kriipima. Et igal maal oleks oma Susan Boile – leiti ta nüüd ka siit Austraaliast õnneks üles. Et “So You Think You Can Dance“ parimaks tantsijaks saaks Philippe ja „The Biggest Loser Couples“ saate võitjad jälle peale saatesarja lõppu isukalt sööma ei hakkaks, kuna lisaks tantsijatele, kõhnujatele, talentidele jne, alustati järjekordselt ka meisterkoka otsinguid. Kelle köök ruulis, selle saime me juba „ My Kitchen Rules“ vahendusel teada. PS! Et sa teaks mida õhtul süüa teha ja milliseid komponente sa selle tarvis vajad, tulevad juba mai kuus kasutusele LCD ekraaniga ostukärud. Lisaks annavad nad kätte koordinaadid, millisest riiulivahest leiad saia, millisest küpsised. Tooteid korvi pannes, ära unusta näidata ka skännerile triipkoodi, kuna nii saad lihtsalt arvutada, kui palju sa juba kulutanud oled, millistele toodetele on hetkel sooduspakkumised jne. Elu muutub lihtsaks ja ilusaks juba sel mail! Ära unusta poodi minna! Mina jään igatahes huviga seda juba ootama ja enne ma siit Austraaliast ei lahku, kui olen saanud oma esimese ostu selle imelise käruga ära teha. Siia lõppu sobiks veel Little Britainist Llandewi Breffi küla homosexual gay,Dafydd Thomase ema ja isa vestlus enne ja pärast, kui Dafydd neile teatab et ta on gay.

Dad (reads a newspaper): It says there was a bucket stolen in the village on Tuesday
Ma: Its a crime wave
[[Dafydd: Ma, Da
D/M both: Morning, son.
Dafydd: Theres something important I have to tell you both
Ma: Put your paper down, Dad. Now, what is it you want to say.
.......
Dafydd: What I have to tell you both is that I am... (breathes deeply)
Dad: Asthmatic?
Dafydd: No. I am ... a gay. Oh!
Ma: Oh, that`s nice, dear.
Da: Yeah, good for you, lad.]]
Da: It says here the bucket had a chrome handle
Ma: Oh.

Ehk siis täpselt sellised uudised on siin meie külas ka.