What Goes Around Comes Around

Kaktusmaa,säälonheaelada

2010-04-17T17:35:00.003+10:00

Möödunud on üllatavalt pea 12 nädalat. Mis siis selle viie nädalaga muutunud on. Esmalt muidugi inimesed. Lahkunud on pmst kõik vanad olijad. Hetkel on siis veteranide järjestus järgmine. Viljar kandmas kuldmedalit, mina hõbedat ja Ivo pronksi. Ehk siis kõik 3 vanimat töölist siin farmis on tänaseks päevaks eestlased. Kas selle üle nüüd ka uhkust tunda, ei tea. Õnneks on eestlastel orjaelu veres, seega mingit erilist kunsti siin naistepäevani vastu pidada ei tohiks olla. Lahkunud on siis vahepeal ka minu iirlastest sõbrad Keith ja Lyndsey. Vahepeal tulid tagasi Kris ja Camille, kes olid siin eelmise aasta detsembris 4 nädalat. Ka sel korral nad siin pikemalt ei peatunud ja lahkusid taas eelmisel reedel. Tegelikult võiks isegi öelda mustal reede, sest kaktusemaad tabas vallandamise laine. Mustad pilved olid meie farmi kohal juba kolmapäevast saati, aga mina oma naiivsusest pidasin neid vihma pilvedeks. No õhtuks võttis siiski vihma lahti ka ja seetõttu mindi laupäeval tööle kella 12 ks ja lõpetati juba kell 2. Õnneks oli mul vaba päev. Vallandamise juurde tagasi tulles, siis vallandati lõpuks need kaks briti põrsast Andy ja Jason ning ka eelmises postituses mainitud Aaron. Ta ei ole iirlane vaid ka britt. Manchesterist. Kui A ja J i lahkumise üle tunnen ma ainult heameelt, kuigi Andy lõpupoole enam nii hull ei olnudki kui algul, siis Aaroni pärast oli küll meel kurb. Tore noor poiss. Meenutas mulle paljuski Matut, kes on kindlasti vahepeal muutunud, aga just seda Matut, kellega ma omal ajal tutvusin. Iseloomu, mitte välimuse poolest. Võibolla sellepärast oli mul ka temaga vahetum suhelda, sest ma leidsin ennast kuidagi tuttavast olukorrast või ma ei oskagi seda kirjeldada. Ma usun et te saate aru küll. Kuna siin on aga see reegel, et kui sind vallandatakse, pead sa võimalikult ruttu siit ka kaduma ja nemad pidid seda tegema sama päeva jooksul. Seega sain ma teda ainult korraks shedis ühe käega emmata, teises käes kastmisvoolik, sest parasjagu oli squashi pakkimine pooleli ja ma pidin neid pesema. Kuna ka Jim oli just seal, siis ei saanud tööd korraks sinnapaika ka jätta. Mine tea, muidu saan veel ise ka sule sappa. Muuseas meil on Aaroniga ka nö oma lugu. David Guetta feat. Kid Cudi –Memories. Elust shedis pikemalt järgneb allpool. Vallandamisest aga veel. Kuna ma selle teksti kirjutamist alustasin laupäeval, siis vahepeal on koondatute nimekiri pikenenud. Sel teisipäeval, 13. aprillil, sai oma viimaseid korjatud vilju „nautida“ kokku 10 inimest. Lisaks lahkusid omal soovil veel 4. Siinkohal kohe veel inimeste teemal jätkates, siis kuna maja peale niisama lahkujaid ja esimesi vallandatuid oleks suht tühjaks jäänud, siis kolisid kohe uued sisse. Kaks paari ja üks üksik noormees. (Kes keda pani, oli natuke segane, sest keegi pole oma seotust nagu ametlikult kinnitanud ja et pigem on „situation a bit complicated“) Üldiselt võiks kirjeldada aga õnneks ainult mõnepäevast olukorda nii, et kuna need uued olid kõik omavahel sõbrad, siis Bex ja Gareth rentisid neilt nagu tuba ja mina kui teenija, elasin õues oma karavanis. Peale K ja Lyndsey i lahkumist sain ma endale uue ameti, mis tähendab seda, et ma pean maja koristama. Lootus, et peale A ja J lahkumist läheb elu ehk lihtsamaks, sest suurimad sitarattad on lahkunud, oli loomulikult eksitav. (Kuna nad enda järelt üldse ei koristanud ja kõik oli pilla palla koguaeg, siis seepärast ma neid põrsasteks nimetasingi) Loodus ei salli ju tühja kohta. Peale uute sisse kolimist oli maja nagu laut, sest kaks põrsast asendus seakarjaga. Kuna ma reeglina koristan maja siis oma vabal päeval, siis tegin seda ka laupäeval, kuid jõudes linnast poetuurilt tagasi, oli endine olukord kenasti taastatud. Pesemata nõud, märg ja must vannitoa põrand jne. Muidugi tekib teil küsimus, et miks ma seda siis üldse teen. Vastus on lihtne – raha. Tänu sellele on mul tasuta elamine, ehk siis võidan nädalas 7 tasustatud töötundi. Kuna aga vallandamise järeltõukena pidid kaks sõpra tööga hüvasti jätma, otsustasid ka teised seda teha ja nüüd on maja ainult B ja G päralt. Mina olen ikka oma karavanis ja õnneks on elu siin siiski ilusam kui majas sees. Mul on siin nüüd oma telekas, soojapuhur ja ventilaator. Seega kui on külm kasutan ühte, kui palav, siis teist. Autot mul enam aga hooldada õnneks/kahjuks pole, kuna farmi autodega tööle ja koju sõitmine keelati ära.Täpset põhjust ei tea keegi. Autodest aga veel, et kuna poes käimiseks saame me siiski autot laenata, on ka sellel oma uus kodukord. Nüüdsest peab autot laenutades kirjutama raamatusse oma nime, ehk siis kes sõidab, juhiloa numbri ja kaasreisijate nimed. Mina muidugi kirjutan sinna oma ID kaardi numbri... Ma tean, et nii ei ole ilus, aga keda see huvitab. Ja veel, et ükspäev kui põllule sõitsime, siis Viljar ütles et teeme Offroad´i ka natuke ja kiirendas korraks. Maksimumiks saime 80, kui kapott avanes ja varjas kogu esiklaasi... Üldiselt oli meil väga naljakas.
Elust shedis, siis peale seda kui Jim ja Julie nö sisse kolisid, muutus elu seal täitsa põrguks. Kui leidus päeva jooksul mõni inimene, kes sai 100 % aru, mida ta tegema pidi, siis oli see ime. Ükspäev pakitakse kahjustatud ja peaaegu et rämpsuks muutunud tsukiinid kõik normaalsete pähe, põhjendades seda tõusnud kokkuostu hinnaga.Teisel pakitakse ainult kõige ilusamaid ja mitte suuremaid kui 25 cm. See mis minu arvates on rämps, on Julie ja Jimi arvates väga hea ja kui hakkad siis nende poolt saadud hinnangu järgi oma valikuid ringi muutma, tuleb jällegi uus korraldus, et teostatud valik on halb jne jne. Eriti kui Juliel on veel paha tuju ka, siis kõlavad pidevalt vihjed tööliste asendatavuse kohta. Kuna mina olen seal siiski tihtipeale uutele töölistele õpetaja rollis, siis on olukord natuke kindlam. Esmaspäeval sai siin lastel koolivaheaeg läbi ja kohalikud töölised tulid tagasi seega on seal olukord nüüd rahulikum, kuna J ja J leiavad nüüd endale muud tegevust. Mind see muidugi enam ei puuduta, kuna arvatavasti ma sinna niipea nüüd enam, tööliste piiratuse tõttu põllul, enam ei satu.. Muidu oli aga ja nii, et siis kui ma alustasin oli shedi saamine õnnistus, viimastel nädalatel aga pigem karistus. Karistus muidugi ka eelpool mainitud õpetamise poolest. Oli väga usinaid ja toredaid, arusaajaid õpilasi. Oli aga ka väga rumalaid õpilasi. Kui läksin samade õpetussõnadega juba kümnendale ringile, andsin ma tavaliselt alla. Eriti nõme on see, et kui kedagi õpetada, siis see tähendab seda et sa pead tegelikkuses tegema kahe inimese töö üksinda ära. Ehk siis topelt kiirus ja topelt kontsentreeritus iseenda tegevuse üle ja õpilase tegevuse üle. See on päris väsitav. Õpetamisest välitingimustes, siis kolmapäeval päeva lõppedes pidin veel minema appi paprikaid korjama. Kuna Dawn otsustas ka Bruno appi saata,üks uus prantsuse poiss, siis pidin talle näitama kuidas neid korjata, ehk siis milline on piisavalt hea, milliseid lihtsalt ära korjata ja minema visata jne, siis kui ma olin talle kõik ära seletanud ja ette näidanud, ütles ta nii ilusti: „Gert, sa oled väga hea õpetaja.“ Muuseas see ei ole küll teemaga seotud, aga Noored Kooli SA vist oli sellise nimega, saatsid mulle läbi CV online´i kirja, et ma võiksin kandideerida kooliõpetajaks :) Ju ma siis hakkan õpetajaks, kui ma kunagi tagasi tulen ..iccc...
Üldiselt olen ma siin väga universaalne töötaja ja reeglina sain ma viimasena hommikul teada kuhu ma minema pean. Kas tsukiini tiimi (A tiim), shedi või squashi(e. taldrikkõrvitsa- tänan Heitit nähtud vaeva eest guugeldada)/lebanesi jne tiimi (B tiim). Kuhu just parasjagu vaja on. Tihtipeale juhtus ka nii, et alustasinn ühes kuid viidi üle kohe teise. Vahel oli ka nii, et ma olin päeva jooksul mõlemas tiimis ja shedis ka. Kokkuvõttes tegi see kolm erinevat timesheeti, ehk siis tegin tänu sellele mõnel nädalal mitu head tundi tasuta tööd, kuna tunnid lihtsalt läksid kuhugi kaotsi. Viimasel kolmel nädalal on õnneks kõik olnud täpselt minu arvestuste kohane. Sellest nädalast, olles põllul üle poole võrra vähendatud koosseisus, teeme me kõike. Ehk siis nagu alguspäevil on põllul ainult üks tiim. Alustame tsukiiniga, vahepeal korjatakse squashi, siis jälle tsukiini, seejärel lebanese ja päev lõppeb tsukiiniga. Kõik see on tingitud halvenenud ilmastiku oludest, ehk siis külmadest öödest. Nukitsamehe filmist tuntud maasika effekt on kadunud. Tööpäev algab 8.30 ja kestab ainult viieni, kui sedagi. Teisisõnu palk hakkab vähenema...
Muidugi kellelegi ei tohiks uudisena tulla minu lollid mõtted. Põllul neid ikka tekib. Seega tegin ükspäev „Mulgimaa, sääl on hea elada“ loo põhjal kohaliku versiooni. Netist guugeldades leiate taustaks muusika ka, kel soovi kaasa laulda. Sõnad aga siis järgnevad:

Kaktusmaal, sääl on hea elada.
Uhked tsukiinipõllud, squashi kasvab ka
Seal on väiksed metsasalud, aga suured orjatalud
Tööle minna ei unusta eal.
Kes on sündinud kasvanud seal,
Ei see iialgi oma sõna pea.
Päkker rügab põllul tööd,
Omanik see vilet lööb
Ja kui tahab, siis vallandab ka.
Refrään puudub kahjuks....

No ja siis lihtsalt väiksed mõtteterad veel et:

Traktor teeb tsukiiniputru
Sõites nendest üle ruttu...

Või siis
Vihma sajab, äikest lööb
Ei see sega minu tööd
Korjan kõrvitsaid ma põllul
Särk mul läbimärg on õlul
Jne..

Ülejäänud looming läheb juba teemast mööda, seega ei vaja siinkohal kajastamist.

Lõpetuseks aga ei oskagi muud öelda, kui et „Elagu Rimi siga!“ Et vulkaani purske tagajärjel tekkinud tahmapilv ikka hõreneks. Et hiinlased oma maavärinast kiirelt toibuks. Whitney oma esinemistega väikse pausi teeks, sest Londoni kontserdil esitatud „ I Will Always Love You“ hakkas seekord ka minu kõrva kriipima. Et igal maal oleks oma Susan Boile – leiti ta nüüd ka siit Austraaliast õnneks üles. Et “So You Think You Can Dance“ parimaks tantsijaks saaks Philippe ja „The Biggest Loser Couples“ saate võitjad jälle peale saatesarja lõppu isukalt sööma ei hakkaks, kuna lisaks tantsijatele, kõhnujatele, talentidele jne, alustati järjekordselt ka meisterkoka otsinguid. Kelle köök ruulis, selle saime me juba „ My Kitchen Rules“ vahendusel teada. PS! Et sa teaks mida õhtul süüa teha ja milliseid komponente sa selle tarvis vajad, tulevad juba mai kuus kasutusele LCD ekraaniga ostukärud. Lisaks annavad nad kätte koordinaadid, millisest riiulivahest leiad saia, millisest küpsised. Tooteid korvi pannes, ära unusta näidata ka skännerile triipkoodi, kuna nii saad lihtsalt arvutada, kui palju sa juba kulutanud oled, millistele toodetele on hetkel sooduspakkumised jne. Elu muutub lihtsaks ja ilusaks juba sel mail! Ära unusta poodi minna! Mina jään igatahes huviga seda juba ootama ja enne ma siit Austraaliast ei lahku, kui olen saanud oma esimese ostu selle imelise käruga ära teha. Siia lõppu sobiks veel Little Britainist Llandewi Breffi küla homosexual gay,Dafydd Thomase ema ja isa vestlus enne ja pärast, kui Dafydd neile teatab et ta on gay.

Dad (reads a newspaper): It says there was a bucket stolen in the village on Tuesday
Ma: Its a crime wave
[[Dafydd: Ma, Da
D/M both: Morning, son.
Dafydd: Theres something important I have to tell you both
Ma: Put your paper down, Dad. Now, what is it you want to say.
.......
Dafydd: What I have to tell you both is that I am... (breathes deeply)
Dad: Asthmatic?
Dafydd: No. I am ... a gay. Oh!
Ma: Oh, that`s nice, dear.
Da: Yeah, good for you, lad.]]
Da: It says here the bucket had a chrome handle
Ma: Oh.

Ehk siis täpselt sellised uudised on siin meie külas ka.

suvikõrvits

2010-03-11T17:59:00.001+11:00

Elust maal. Olen siin olnud nüüd 6 nädalat ja mõned päevad peale. Teise aasta viisa tarvis veel teist sama palju olla. Rahalises mõttes võiks jääda ka kauemaks. Hooaeg lõpeb mai lõpus. Füüsiliselt peaks vast vastu, aga vaimse kohapealt ei oska öelda. Üldiselt on mul täna üle pika aja vaba päev. Plaanipärasest päev varem. Küll aga olles 16 päeva järjest põllul olnud, siis on see siiski päris ok. Alguses kui ma neid suvikõrvitsaid noppima tulin, mõtlesin et ma suren ära siia. Terve päev küürutada ja traktori taga neid korjata oli lihtsalt nii raske. Nüüd aga kuulub see juba kergemate tegevuste nimekirja. Kõige hullemad on seemendamine ja rohimine. Õnneks külviaeg on nüüd läbi. Seejärel squashi korjamine ämbritesse, mis ripuvad konksu otsas ja mis on omakorda kinnitatud püksirihma kõrgusel asetseva vöö külge. Kusjuures ma ei tea kas selle toote kirjapilt on õige ja samuti ei oska ma ka öelda, mis selle eestikeelne nimetus võiks olla. Mingi väike kollane ufo taldriku moodi kõrvitsaline junn see igatahes on. Sellele järgneb valge suvikõrvits ehk lebanese, mida tuleb mingi spets noaga varre küljest ära lõigata. Eggplant, ehk mingi lillat värvi asi, mida lõigatakse pmst väikeste aiakääridega. Capsicum, ehk paprika. Nende puhul teeb asja keeruliseks see, et neid peab katsuma ja siis kuidagi tunde järgi aimama kas see võiks olla valmis või ei. No päris valmis need muidugi ei ole,sest ära korjatakse rohelisena, originaalis peaks need aga punased olema. Viimastena siis tsukiini korjamine traktori taga ja lihtsaim ja meeldivaim on kindlasti töö sheedis. Sealsed tegevused: tsukiinide pesemine, liinile panemine ja pakkimine. Kuna see on ikkagi ruumis sees, siis kuuma või vihmase ilmaga on seal täitsa mõnus olla.
Kuuma ilma nüüd niipea siin enam küll oodata ei ole, sest sügis on ootamatult kätte jõudnud. Kusjuures kui ma alguses mõtlesin, et mis see sügis siin ikka niiväga sügis on, siis ikka on. Eelmise nädala lõpp oli väga vihmane, nii et pori pritsib veel siiani vagude vahel näkku ja temperatuur langeb öösel umbes 10 kraadini. Loomulikult ka sügisele omane sügise lõhn. Ma arvan et see on tegelt peamine arusaama allikas. Päeval põllul olles tekib kohati selline tunne, nagu oleks Eesti vananaiste suvi ja kartulivõtu ilm. No kes vähegi maal eland või sealse eluga kokku puutunud, need oskavad seda suht hästi ette kujutada ma usun.
Üldiselt selle töö plussiks on kindlasti see, et ma pole vist kunagi nii palju värskes õhus oma aega veetnud kui siin. (Kohati on see muidugi ka tolmune, aga ikkagi.) Kogemus, mida ma Eestist kindlasti ei saaks. Ok, kartuli korjamine on suht samalaadne küürutamine, aga siiski. Uued toredad inimesed, tutvused, sõbrad. Kahjuks on küll nii, et enamus vanu toredaid kaaslasi on siit nüüd lahkunud, või siis kohekohe lahkumas.Inimesed kellest mina siin lugu pean ja olen pidanud, siis esimesed lahkujad olid kahjuks minu kallid eetlastest sõbrad Karin ja Toomas. Esmaspäeval lahkus Benoit, üks prantslane. Teisest majast eelmine nädal Marc. Paari nädala pärast lahkuvad ka meie majast iirlased Keith ja Lyndsey. Hetkel oleme mina ja nemad ainsad nö vanad olijad siin majas. Õigem oleks küll öelda siin kvartalis, sest mina kolisin jällegi majast välja, karavani, kus ennem elas Benoit. Õnneks on muidugi Viljar ja Daniel ka veel alles ja osad uued inimesed tunduvad ka normaalsed. Aga kus on normaalseid, seal leidub ka ebanormaalseid. Eelmise nädala algul tuli siia belglane, kes on mingi imelik. Vaene Aron, uus (vist)iiri poiss, kes eile saabus ja peab taga tuba jagama. Ta joob toorest muna, ajab imelikku juttu, vaatab natuke siukse klaasistunud pilguga ja on üldse väga kummaline. Ei meeldi ta siin kellelegi. Naljakas oli see, et algul rääkisin Lydseyle, et kuule see on mingi imelik. Arvasin, et see on ainult minu arvamus. Selgus, et ka nemad Keithiga on seda arutanud. Seejärel tuli saksa tüdrukutega kõne alla minu kolimine ning ma ütlesin et ei, Thomasega mina küll ühte ruumi ei ole nõus kolima, mispeale selgus et ka nemad arvasid, et ta on veider. Esmaspäeval tulid kaks inglise kutti, kellega eile tulid jutuks uued lisanduvad inimesed ja küsisin Benilt, et äkki sa oleks tahtnud ise majja kolida Thomasega ühte ruumi. Selle peale sain vastuseks et kle see on ju mingi fcking.. ja osutas sõrmega pea juures. Seepeale meenus mul siinkohal üks omalaadne väljend „nupust nikastanud“ . No igatahes on ta friik ja ta on nüüd juba liiga palju mu postitusest ruumi võtnud, et temaga on siinkohal kõik. Kes muidugi teab mida uut tulevik toob.
Elamisest. Kui siia Cactuse maale saabusin, elasin algul karavanis ja jagasin seda prantsuse poisi Damianiga. Kui brasiilia/prantsuse paarike aga majast välja kolis, kolisin mina kohe nende tuppa sisse. Selle peale olid muidugi kõrval toas elavad saksa tüdrukud natuke pahased, kuna nende tuba oli ülevalt avatud ja ilma ukseta. Pmst nagu suurde laia koridori või eesruumi on lihtsalt, ülevalt pisut avatud, sein vahele ehitatud. Kuna nad aga see nädal juba lahkusid, siis ma suutsin nendega õnneks kokkuleppele jõuda, et kuna teie kolite kohe kohe välja, aga mina jään siia kauemaks, siis on ju suht loogiline, et ma võiksin siiski sinna kolida. Andsin neile Woolworthi HomeBrandi pulgajäätist ja diil tehtud. No ja nii ma seal siis elasin pea et kaks nädalat. Kuna aga inimesi hakati järjest juurde värbama ja see maja on mõeldud paaridele pmst, siis pidin ikkagi oma toa loovutama. Selleks et mitte Thomasega tuba jagada, otsustasin kolida Benoit karavani. See on mõeldud ainult ühele inimesele ja siin mul hea olla küll. No vähemalt on kogu karavan ainult minu käsutuses ja saan rahulikult omaette olla. Põllul saab seda seltsielu piisavalt elada.Kui Benoit välja kolis, tahtis Thomas hakata kohe sisse kolima. Kuna ma olen meie majast ainus, kellel on levi ja krediiti, siis helistasin kohe Juliele (omanik), arutasin temaga natuke seda kuhu keegi kolib ja kes veel tulevad jne ja leppisime kokku, et elan kolmapäevani majas ja õhtul siis kolin siia karavani. Kui ma kõva ja selge häälega Benoitile köögis olukorda selgitasin, siis Thomas oli terve õhtu suht tige, aga mis mul sellest. Nüüd ma siis siin olen, oma karavanis ja saan lõpuks mahti blogi kirjutada... Ben, uus inglise poiss ütles eile, et sul täna eriti hea päev. Said endale karavani ja auto korraga.
Dawn, meie kubjas põllul. Kohati on ta normaalne, suudab rääkida sinu kui inimesega ja ei karju, teisel hetkel olen ma aga juba liiga aeglane ja teen absoluutselt kõike valesti. Mõni nädal tagasi kodu poole teele asudes, ütlesin talle näeme homme, mis peale tema vastas „you bet, dude“. Seda oli väga kummaline kuulda. Läksin edasi ja ütles veel seljatagant. Hey Curt (minu nimi kohalikus keeles). Pöördusin ja kuulasin mis tal öelda veel on. „Thank you for holding your head down all day long“ (nagu mainitud peab traktori taga peab ju kummargil olema). Mina olin aga seepeale imestunud ja ainult tänasin öeldu eest ja läksin edasi. Mõned päevad hiljem, ta isegi ei teretanud mind enam hommikul. Nüüd on olukord muutund aga lihtsalt jällegi tõestamaks kohaliku inimese enneolematut meelemuutust. Tuulest sõltub nende peas ikka vist päris palju. Parimatest asjadest mis ma aga valesti teen on näiteks siin üks valge pirukas, ehk UTE (juut) millega põldude vahel sõidetakse ja töölisi, ämbreid jne asju veetakse. Ma oma arust istusin seal taga kastis nagu ikka, aga tema arvates olin ma seal valesti. Teise näitena vast, kui sheedist põllule läksin, ei pannud seal oma aega kirja, nagu ma oleks seal oma töö lõpetanud ja põllule läinud. Tööpäev sai läbi ja ütlesin talle, et pean oma aja seal kirja panema, mille peale ta ütles, et aga sa ei olnud ju seal, sa olid põllul. Paar päeva tagasi sheedist põllule minnes, kirjutasin ennast siis sheedist välja. Põllul küsisin kas sa panid mu siia kirja? Vastus: Sa kirjutad ennast sheedist välja ainult siis kui sa pausile lähed! Ehk siis tee nii või tee naa, ikka on valesti. Mõtlesin, et peaks talt paluma endale mingi nimekirja, kuidas asju õigesti teha. Autodest veel nii palju, et siin põldude vahel sõitmiseks on ka üks pruun tavaline sedaankerega Ford Telstar. Kuna meie maja rahvas sõidab sellega hommikul tööle ja õhtul koju, siis sain eile endale ülesandeks selle auto eest hoolt kanda. Kontrollida õli ja jahutusvedelikku jne. Sõitsin siis sellega koju, pesin ära, rookisin seest kogu selle sita välja, mis oli sinna aastatega kogunenud ja hommikul läksid teised sellega tööle. Kuna see pole arvel, ei tohi sellega maanteele minna. Täna hommikul sai keegi sellega aga hakkama. Eks hiljem kuuleb, mis sest sai. Muuseas selle sama autoga sõitsin ükspäev ka pruunmaost üle, aga ta jäi vist ellu. Algul ma pelgasin natuke siin autoga sõitmist, kuna rool on valel pool ja sellest tulenevalt peab ka käiku vasaku käega vahetama, aga ei ole hullu midagi. Sõidab ikka samamoodi.
Üks asi võibolla veel, et erinevus minu Eestis olnud kontori töö ja siinse põllutöö vahel. Kui Eestis venitasin ärkamisega ja tööle jõudsin siis kui jõudsin, siis siin pean olema õigel ajal platsis ja kogu lugu. Kontoris kui ikka viitsimist ei olnud, siis tegid targa näo pähe, et oled usinasti tööd tegemas, tegelt aga ajad omi asju, suhtled msnis või surfad netis ja veedad oma päeva kuidagi kohvitassitaga ära ja kui see ka muutus igavaks, läksid keset päeva kinno mõnele pressilinastusele või lihtsalt eelvaatusele, siis siin sa lihtsalt pead korjama. Isegi kui sa oled väsinud, selg valutab või absoluutselt ei viitsi. Vahepeal oli selg ikka täitsa läbi, niiet ainult valuvaigistis aitasid päeva lõpuni vastu pidada. Õhtul aga vaatad Secreti filmi jälle, et oma mõttemaailma korrastada ja nii uskumatu kui see ka ei ole, ühel hommikul ärkan üles ja kogu see räme piin mida ma olin eelmistel päevadel tundnud, oli läinud. Loomulikult annab aegajalt veel natuke tunda, aga mõtlemisega muudab ikka nii palju asju, et see on hämmastav. Viimasel ajal olen oma mõtetega natuke laisaks muutund, sest mul on juba suht ükskõik millist tööd ma pean päeval tegema, ses mõttes et mida noppima. Aga varem, kui ma tundsin, et nüüd tahan sheedi minna või ükskõik mida muud, paned konkreetse mõtte paika ja hopsti. Kõik läheb täpselt nii nagu ma tahan. Uskuge või ärge uskuge, aga see tõesti toimib! Tegelt selle asja point ongi see, et peab uskuma ja endas kindel olema, muud midagi. Nii lihtne see ongi.
Vot aga kahjuks midagi huvitavat ja meelelahutuslikku mul seekord pakkuda ei olnud, aga eks siis kui kunagi linna tagasi saan, läheb põnevamaks. Saate vähemalt siis mingi pildi siinsest elust ja olust ning kommenteerige ka, siis ma vähemalt tean et te loete. Olge tublid. Kohtumiseni.
PS! Roadtripist kirjutan ka mingil hetkel.

eeldabvabameelsetmõttelaadi,lastelemittesoovitatav

2010-01-15T14:45:00.003+11:00

9.01.2010. Päevast kui sellisest lähemalt. Hommik algas kell 2 päeval kuskil Redfernis mingi tüübi juures. Nime ei mäleta. Algul oli küll plaan randa minna Ennu, Karini ja Tomiga, aga kuna koguaeg lükati tõusmist edasi, siis ei jõudnudki lõpuks sinna. Kui koju sain, käisin pesus, ostsin õlled ja läksin Heiti ja Kristjani juurde. Sealt edasi juba kõik koos (Enn, Karin, Tom, Heiti, Kristjan ja mina) Sydney Festivalile Hyde Parki. Iseenesest tore, aga samas ka ei midagi erilist. Meeletud rahva massid. Võrdluseks võibolla Madonna kontsert ja Laulupidu, ainult rahva arv korrutada kahega. Pidime välja ka minema, aga kuna me väsisime ära, siis otsustasime mitte minna. Koduteel hakkasid kaks mingit kohalikku tüüpi bussis laulma. Repertuaar oli Britneyst Sparksini . Loomulikult, kes vähegi teadis, laulis kaasa. Kui poisid olid esitanud oma poppurrii viimase loo, siis terve buss plaksutas. Eestis ei juhtuks sellist asja never. Pigem oleks need tüübid juba ammu molli saand. Muidugi ei ole ka eestlase loomus selline, et ta hakkaks lambist bussis või trollis laulma. Eks kindlasti on kunagi olnud selliseid juhuseid ka, aga siis on nad sunnitud kiirelt vaikima. Vahemärkusena, et täna on mingi 29 kraadi sooja ja isegi nüüd öösel on veel palav. Tulles aga bussist maha, astusin korra mäkist läbi. Vaatasin et odavaid burkse enam menüüs pole ja hakkasin ära tulema, kui nägin Lulut (õige nimega Luvidine’). Mäkis on tasuta nett ja seepärast ta seal oligi. Läksin ütlesin talle tere. Tema vastas istusid mingid kohalikud tšikid, kes pakkusid mulle kohe oma friikaid. Võtsin mõned ja rääkisin paar sõna juttu. Kuna Lulu oli aga msniga ametis, siis soovisin kõigile ilusat õhtut ja lahkusin. Tšikid jäid küll natsa lolli näoga vahtima, aga mul oli sellest suht savi. Ilmselt ei kohtu ma nendega nagunii enam kunagi . Tulin koju, siis pesin vannitoas hambaid, kui tuli Marc ja ütles „I need to poo“ ja istus potile. Just like that J Muuseas temast võiks eraldi blogi teha lausa. Esimesel päeval kui Enn saabus, tulime siia minu juurde ja esimese asjana hakkas Marc rääkima, kuidas ta mingi tüübi perset lakkus ja et nüüd on tal mingi asi keele all. Ja et jumal tänatud et ta lesbi ei ole, muidu peaks koguaeg lakkuma J Poole jutu pealt küsis ühe privaatse küsimuse ja jätkas samas vaimus. Mõned päevad enne seda olid tal jalas mingid siidist bokserid, mis muidu peaks olema eest nööpidega, aga neid seal pole. Täiesti lambist võttis püksist oma kotid välja ja näitas neid kõigile, ka. Delmarile. Ta ei saanud aru kas see toimub hetkel päriselt. Aastavahetuse pilte sirvides, leidsin aga esimese jaanuari alt pildid, kus ta Pleasure Chestis suhu võtab ja on siis sellest ka ise pilti teinud. On ju siiski asi mille üle uhkust tunda ja mida tulevikus hea sõnaga meenutada.

Jõul ja AV
Jõulud veetsime eestlastega Bondil Liisu ja Thomase juures. Ehk siis 24 olime seal, 25 meil. Tol ajal tähendas „meil“ minu, Karini ja Tomi juures. Muuseas aeg läheb nii ruttu et ei saa arugi. Aga 24 siis tegi igaüks mingi söögi, võttis kaasa oma joogi ja nii see pidu oli. Pigem oli see nagu sünnipäev ilma sünnipäevalapseta kui jõulud. Mingit tunnet küll ei olnud. Alles järgmise päeva õhtul, kui hakkas sadama, tuli natuke jõulusem olemine. Aga siis kui söögid söödud, joogid joodud, otsustasime poole 3 ajal ikka korra rannast ka läbi astuda. Ei olnud isegi väga palju rahvast. Ja no 25 tegime siis siin meil süüa. Kartulisalatit, täidetud mune, singirulle, heeringa rullmops kartuli, sibula ja hapukoorega. Loomulikult ei puudund laualt ka känguru praad. Kõige tüüpilisem eesti toit. Oli siuke tore vaikne õhtu.
Aastavahetus oli natsa läbikukkund, vähemalt minu jaoks. Põhjus selles, et pidime minema Estebani maja katusele ilutulestikku vaatama, aga ta otsustas 31 hommikul, et talle ikka mu sõbrad ei meeldi. Täpsemalt siis Karin. Et ta oli kahtlustav ja tundus ebasõbralik ja ta ei taha et nad tulevad. Mina olen teretulnud aga nemad mitte. Siis ma küsisin talt kõikide pileti rahad tagasi ja välja tuli mõelda uus plaan. Mul oli muidugi tuju rikutud ja ei saanud sellest ka veel öösel üle. Seepärast läksin mingi 2 poole 3 ajal juba magama ära ja pidu oli minu jaoks läbi. Pidu ise toimus Marci (M)mingi sõbra maja katusel, ehk siis saime sealt ka normaalse vaate ja seda tasuta. Et no ju siis pidigi nii minema, aga samal hetkel on seda lihtsalt raske mõista. Üldiselt siin kohalik inimene on väga tujukas, ehk siis kust tuul sealt meel. Nende peale ei saa kunagi kindel olla ja alati peab tegema tagavara plaani ka.
Kui katusel käidud ja 650 tuhande dollari eest ilutulestik vaadatud, tulime siia minu juurde. Muuseas hinna osas ei on erinevat informatsiooni. Kogu av üritus läks linnale maksma igatahes 5 miljonit dollarit, ehk siis ca 50 miljonit krooni, kui suur osa täpselt ilutulestikule läks, ei ole kindel. Arvata aga võib et ikka läks, sest see oli päris võimas ja ilus.
M oli oma sõpradega siin. Kui kõik ennast edasi kuhugi peole minekule sättisid, siis Clin jäi rahulikult edasi istuma, et ta jääb siia. M küsis et kas see on ok, kui ta siia jääb. Ma vaatasin talle imeliku näoga otsa ja vastasin et nojah. Las ta siis istub ja vahib telekat, mina lähen igatahes magama ära. Minut peale teiste lahkumist tuli aga M tagasi ja ütles Clinile et kle Gert tahab magama minna, et sa pead ära ikkagi tulema. Järgmine päev M siis ütles et ma olin küll täis, aga sellel hetkel olin selge ja sain aru mis plaan tal sinuga on ning pidin su ära päästma. M ile endale lõppes av alles kolm päeva hiljem. Peale seda elas ta oma exi Richardi juures mõned ööd päevad ja magas ennast välja. Meil Conradiga (M-i kaksikvend) oli sel ajal väga hea ja rahulik elu. C tegi hommikuti kohvi ja smuutisid. Päeaval oli rannas või käis oma ex naise juures last vaatamas ja õhtuti kohtus mingi botoxi tšikiga. Ma ei teagi mis ta tegelik nimi on, aga kõik räägivad temast kui botoxi tüdrukust, sest ta tegi C-ga esimesel kohtumisel talle kohe süsti ära. Tal selline amet lihtsalt. Väljanägemiselt tavaline ülekaaluline valgenahaline tütarlaps. Kui ma tahaks õel olla, siis võiks isegi öelda, et kui ta rannas kivil päevitas, võis ta vabalt hülgega segi ajada, aga no ma ju olen siiski hea inimene ja jätan selle enda teada....
Muust elust ka, siis eile käisime Blue Mountains is, ehk sinimägedes. Väga lahe. Loodus oli peaaegu sama nagu Avatari filmis, mida ma 19 dollari eest siin kinos vaatamas käisin. Väga väga suur mägine ala ja sügavused on ikka kilomeetritega mitte nagu Lõuna- Eestis. Vaatepilt oli väga võimas ja selleks et seal korralikult matkata, peab sinna paariks päevaks telkide ja meeletute veevarudega kohale minema. Jaksu muidugi peab ka olema, et seal üles ja alla ronida. Muud päevad oleme rannas veetnud, avastanud neid randu mida veel külastanud pole. M soovitas minna Lady Beachile. See on nudistide rand. Sõitsime Ennuga laevaga Watson Baysse ja sealt läksime Karini ja Tomiga koos edasi. Hea rahulik rand aga samas ka muidugi omapärane ... Kommenteerisime E-ga ühte vanameest (tekst kustutatud ütleja tungival palvel). E ütles et (tekstiga jälle sama lugu) ja räägime seal omavahel juttu. Vanamees passib seal meie kõrval. Kõigil oli mõte, et see tuleb raudselt nüüd mölisema, et kui tahate riietega olla, et siis kaduge minema siit või midagi taolist, aga ei. Oh üllatust. Tere, kas te räägite eesti keelt? Ma kuulasin ja kuulasin et kas see on ungari või eesti keel, aga siis sain aru et ikka eesti keel. Ma juba 21 aastat siin rannas käinud aga eestlasi pole siin kohanud.. Meil oli kõigil karp lahti. E-l ja mul eriti, kuna me olime just äsja suht kõva häälega omavahel ju kommenteerind. Õnneks ta vist ei saanud siis täpselt aru. Aga ja vana rääkis oma elust ja olust. 22 aastat tagasi olevat ta siia elama tulnud, nüüd on pensionär . Eestis käib ka vahel, aga mitte tihti. Oli kuri, et Pirital nudistide rand ära keelati jne. Saab 1200 dollarit kuus pensioni. Saab sellega elatud, kuna tal on oma maja, väljas ei käi. Suitsetab siis kui keegi odavat suitsu toob, muidu on väga kallis. Pakk maksab siin umbes 80 kuni ... krooni. Tutvustas meile veel ka teisi randu. Eriti andunult rääkis otse vastas olevast rannast, et seal käivad .... Keegi ei saanud aru mis sõna ta ütles. Siiani ei ole see teada. Aga siis ta selgitas lähemalt.“ No peded noh. Lillad. Käivad seal kivide peal seksimas. Ärge sinna minge.“ Meil oli nii, et a ok, no selge...Mitte et selles rannas kus ta ise hetkel viibib, neid ka piisavalt poleks olnud. Ühel tüübil oli m..irõngas. Teisel oli mingi suur rõngas otsast läbi pandud. Nagu Karin arvas, siis kelluke. Ühel oli lihtsalt kõva ja kõndis mööda randa till pikalt ees. Piip oli suus ja chillis. Aga vesi oli seal rannas hea ja kuna meie vanad silmad on suht kõike näinud, siis piinlikkust me seal ei tundnud ja riiete vahetamisel ei pidanud häbenema ennast korraks paljastada. Kogemuse võrra aga jälle rikkamad ja taaskord fakt, et ole kus sa oled, aga oma mõtteid kõva häälega väljendada ei tohi, kuna kunagi ei tea kes su kõrval seisab...
Täna, so. 15 jaanuari hommikul, heliseb uksekell. Keegi ei räägi. Heliseb veelkord, küsitakse et kas see on M.B. Ma ütlesin et ta ei ole kodus ja kobisin koikusse tagasi. 2 minutit hiljem tugev koputus. Ajan ennast üles, panen teksad jalga, vaatan uksesilmast- POLITSEI. Ja mittte üks ega kaks vaid kolm. Teen ukse lahti ja konstaabel Gray kukkus ennast tutvustama. Peale lühidat sissejuhatust hakati küsimusi esitama. Kus M on, kus ta töötab, mis kell ta tuleb, mis ta telefoni number on jne. Ma julgesin oletada miks nad tulid, aga no kindel ei saa ju kunagi olla. Tahtsin küsida, et kas teil ei ole midagi teha või, et te kolmekesi ringi hängite. Aga no siin on politseil ja päästeametil vist nii palju raha, et üksi ei tehta midagi. Isegi korteri põlengu kahtluse korral, lendab neli autot kohale.
Kõik asjad ei tulegi kohe meelde jälle, aga värvikam osa siinsest elust sai nüüd vast teieni toodud. Üldiselt 16 hommikul lahkun Sydneyst ning lähme Karini ja Tomiga ringreisile, eks siis kuhugi farmi tööle. Seega mõnda aega te minust nüüd ei kuule, kuna netti mul ei ole ja keegi teist mulle kunagi ei helista ka. Seega olge vahvad ja meenutage mind siis vahel ikka hea sõnaga. Kui head ei tule meelde, siis halvaga, aga paneks teile südamele et hoolimata sellest et ma siin elan, olen ma ikkagi olemas

headuutaastat

2010-01-04T17:46:00.001+11:00

Head uut aastat teile. Kohe kui inspiratsioon saabub, annan jälle oma tegemistest teada!! Ehk lähipäevil!

uuedsõbrad

2009-12-13T12:42:00.021+11:00

Vahepeal olen siin paljude uute toredate inimestega kohtunud. Siin kohvikus sain tuttavaks ühe Estebani nimelise tüübiga, kes teeb graafilist disaini. Viimased kolm kuud olnud küll töötu, aga muidu tore poiss. Või no mis niiväga poiss. 39 juba. Tema ja ta naise juures elab aga üks noor prantsuse poiss Max, kes on 19 aastane ja olnud siin juba 5 kuud. Kuna me mõlemad tahame siin Austraalias ringi rännata, siis kulude kontrolli all hoidmiseks on seda ju mõtekam ikka kellegagi koos teha. Seepärast Esteban meid ka kokku viis. Muuseas nad elavad 14 korruselises majas, kus teisel korrusel on bassein ja katusel võimalik BBQ d valmistada ja niisama pidutseda. Vaade on superluks. Pmst näeb kogu linna ära.
Estebani naine Cindy ja Max töötavad mõlemad vahetustega ühes ja samas Adult Shopis, mis asub siin Kings Crossis :) Töö on töö :) Muuseas see kant kus ma siin elan, on selles mõttes huvitav, et see sama Kings Cross on öösel ja päeval kogueg pidevas muutumises. Kodutud, litsid, kerjavad neegrid jne. jne. Kui aga natuke edasi liikuda Potts Pointi või Elizabeth Bay poole, siis olukord on kardinaalselt teine. Rikkad inimesed, korralikud majad jne.
Kui aga inimeste juurde nüüd tagasi tulla, siis siin kohvikus olen ma saanud veel tuttavaks ka Cinderellaga, kellest eelnevalt siin ka juttu on olnud kleidi valiku osas :) Tegelt ta on täitsa fun. Saab nalja jne. Reede õhtul tähistasime kohviku sulgemist. Tänaseks on täpne sulgemise kuupäev siiki veel lahtine, aga arvatavasti tuleval nädalal on kõik. Ehk siis istusime siin mina, Martin, kes on selle koha omanik, tema naine Lisa, kõrvalt rõivapoe Lady Muck omanik tuhkatriinu :), Diane, kes on umbes 50 ndates naisterahvas ja kodus süüa ei tee :) ja veel mõned inimesed. Tore oli. Veini voolas ojadena aga samas valitses ka väike matusemeeleolu. Natuke ka teadmatus. Point on siin selles, et rendileping tahetakse üles öelda, kuna vastasmaja ehitustööd on valmis saanud ja kohviku pind suht magus. Eks paistab mis siis lõpuks saab. Martin ja Lisa on muidu ka äärmiselt toredad ja sõbralikud ja kui Bourboni sse sööma lähen, on nad seal. See on tegelt selle kandi populaarseim koht õhtuti, kuna steik maksab 10 dollarit ja jookidele on õhtuti happy hour, ehk siis kõik joogid on 3 dollarit. Igal õhtul on see rahvast puupüsti täis. Aga lahe on see, et saad terrassil istuda ja toitu ning jooki nautida.
Samuti olen siin kohvikus tuttavaks saanud kahe prantsuse tüdrukuga. Neist ilusam ja aktiivsem on Lulu, ehk Luvidine. Vahepeal oli nii, et ükskõik kuhu ma ka ei läind, ikka sattusime kokku. Viimasel ajal pole kohanud. Üldiselt tundub aga see linn suht väike juba selles mõttes. Et iga päev näed tuttavaid inimesi.
Marc, see tüüp kelle juures ma pinda rendin, on ka väga lahe. Päritolult sakslane, aga suurema osa elust elanud Austraalias. Sellesmõttes on lahe, et ma võin ennast seal täiesti vabalt tunda. Tal käivad seal mingid sõbrad, sõbrannad külas, teevad koos suitsu või kanepit, kuidas parasjagu tuju on. Natuke teenib ta selle kanepi teemaga raha ka, aga no see ei ole siiski õnneks ta põhiline sissetuleku allikas ja no see natuke ohutum ka kui mingite muude narkootiliste ainete müük :) Vaatame ikka positiivset poolt onju. Elamine ei ole küll midagi erilist, aga mulle isegi meeldib. Kui seal esimeses korteris ei saanud ennast üldse vabalt tunda, siis seal on jummala ok kõik. Hommikul joome koos kohvi, teeme süüa, joome õlut ja elu möödub pingevabas õhustikus. Suudame vabalt igaüks omaette eksisteerida. Elamine on mõnesmõttes küll kallis, aga samas odavam ja 10 korda parem kui backpackeris. Vähemalt ei pea olema meeter korda meeter toas 6 kesi koos.
Mis veel. Siin on nii, et kui sul diivan, või tool või arvuti või misiganes asi on üle, siis see viiakse tänavale, et need endale uue omaniku leiaks. Meil püütakse see maha müüa ja maksimaalset kasu teenida. Siin on kõigil pohhui. Kasutatud riided on popid ja uusi väga ei osteta. Ainult sissetännanud vist teevad seda.. Eurooplased või nii.
Aga nüüd vist ongi lühidalt jälle kõik. Kui midagi on, eks siis jälle tipin siia miskit.

tööst

2009-12-13T12:22:00.011+11:00

Käisin mõni päev tagasi mingit suurt telki lahti võtmas. Nagu need suured telgid on, a la Saku jne. Õllesummeri ajal. Tööpäev algas kell 7 hommikul. Selleks aga et seda tööd teha, pidin eelmisel päeval endale mingid saapad ja helkurvesti ostma. Läksime Delmariga koos sinna agentuuri, kuna tal oli parasjagu just nii palju aega. Kui saapaid proovisin, siis Delmar naeris et, ok et sa proovid neid küll jalga, aga sa nagu actually ostad need ka ära :D. Ühesõnaga karbi peal oli kirjas et sellist mugavust pole sa oma elu sees enne kogenud. See vastas tõele. Those boots were definitely not made for walking...
Aga läksin siis hommikul kohale. Kuna mul mingeid erilisi tööriideid ei ole, panin lihtsalt teksad jalga, t särgi selga, sest no olgu see töö mis ta on, aga ega ma sellepärast mingi kalts ei pea välja nägema. Võtsin saapad ja vesti seljakotiga kaasa. Kohale jõudes pidin helistama Ramsesele. Saime botaanikaaia ühe värava juures kokku ja no vastu vaatasid tõsised jõrmid. Ramses küsis, et kas ma tulin otse ööklubist. Teiseks ei meeldinud talle mu saapad (ega mulle endalegi) aga no, mis teha. Aga tööpäev sai alata.
Algus oli lihtne. Toolidelt padjad kokku korjata ja kokku pakkida, toolid kokku panna jne jne. Kõik oli ilus, lihtne ja tore. Lõpuks aga jõudsime telgi endani. Rasked torud jne jne. Algul oli ok, aga kui lõpuks telgi põrandaplaatideni jõudsime oli jaks ikka suht otsas. Kaks jõrmi muidugi võtsid kas ühe või kaks plaati õlale ja läksid. Meie teised, kes me olime kõik minu suurused umbes :) olid need aga ilmselgelt üksinda tassimiseks liiga rasked. Seepeale aga need tüübid norisid et girls jne. Nõme ühesõnaga. Tööpäeva lõpuks, ehk siis peale 5 tundi rapsimist, olin ma ikka täitsa surnud... Koduteel eksisin sinna botaanikaaeda täiesti ära ja olin juba väga vihane. Saabastest olid mingid ullud vesivillid tekkind ja niigi käia raske ja igakord kui exiti sildi suunas liikusin, selgus et ei saa sealt ikka välja. Lõpuks leidsin väljapääsu ja mõtlesin et lähen käin woolworthist läbi, et kõht on nii tühi. Kuna ma aga jälle puht juhuslikult keerasin üks tänav varem ära, kui kodutänav on, siis sattusin kodutute tasuta grillpeole :) Kuna ma tol hetkel nägin umbes samasugune armetu välja, siis ei sain ka mina oma grillvorsti, kartulisalati moodi salati, saia ja rohelise joogi kätte. Küll oli maitsev :) Sõin kõhu täis, läksin koju, pesin ennast puhtaks ja läksin magama. Jumal tänatud et ma ikka valesse kohta sattusin... Ei pidand poodi minema raha raiskama ja no ma poleks jaksand sinna minna ka nagunii... Elu on ilus :)

EestiMajauusasukoht

2009-12-13T12:20:00.002+11:00

Eesti Maja asub nüüd homsest aadressil Macleay street 115. Põhjus selles, et kuna hetkel elame seal eestlastest ainult mina ja Delmar, siis homsest lisanduvad minu korterisse veel ka Karin ja Tom :) Võtame siis need jõulud, või mis meil siin tulemas on, väärikalt vastu ja vaatame lootusrikkalt uude aastasse :)

hommikunevahejuhtum

2009-12-13T12:14:00.002+11:00

Hommikul juhtus selline naljakas asi, et läksin ülevalt kuuendalt korruselt pesuruumist pesu ära tooma ja tulin liftiga alla. Vajutasin number 1 ja hakkasin liikuma. Lift jäi seisma, tulin välja ja läksin korteri ukse poole. Tegin ukse lahti, panen pesukasti maha ja vaatan, et kuidagi teistmoodi on. Et kuidas Marc 3 minutiga kõik asjad jõudis ümber tõsta. Vaatan et esikus ratast ei ole, mingid pildid. Vaatan elutuppa, pruun nurgadiivan, mida pole kunagi olnud jne. Siis tuleb mingi naine valge kleidiga, suht öösärgi moodi ja siis ma sain alles aru, et ma olen valel korrusel ja vales korteris :) Vabandasin tuhat korda ja väljusin. Ta ise ka imestas et kuidas ma sisse sain... Viin talle hiljem šokolaadi, vabandamaks hommikuse pärast :)

....

2009-12-07T11:27:00.000+11:00

Jätkates seda väljas käimise teemat, siis üks rootsi tüdruk kaotas baaris oma rahakoti ära, sai küll tagasi, aga 400 dollarit õhemana. Meie seltskonnast aga üks saksa kutt Benne jäi üldse oma rahakotist ilma. Aga no eks see ole selline äri ma arvan, et kuhu tuuakse bp-d sinna viiakseka vargad oma tööd tegema. Samas kuna siin on päris palju inimesi, kes elavad pargis, siis ma ei imesta et see võib ka nende kätetöö olla. Ma tean et osad eesti kutid elavad pargis näiteks, sest raha neil ei ole ja tööd on teinud pesumajas, kus makstakse 15 dollarit päevas või jaganud flaiereid. Samas kui sa elad pargis ja oled räpane, siis ega väga kerge seda tööd leida pole ka ma pakun. Muidugi oleks võinud siis ennast kodumaal rohkem ettevalmistada sellekohapealt.. Aga no igaüks elab nii nagu oskab.
Kui siin veel mingitest juhtumistest rääkida, siis tulime üks õhtu linnast koju läbi botaanikaaia. See on selline suur park, kus kõik saavad koguaeg tasuta käia ja päeva nautida, tutvudes eksootiliste taimedega, mis ei ole sugugi kasvuhoones nagu Eestis vaid vabas looduses. Aga tulemisest veel, siis kell oli 10 pärast 8 õhtul ja pargivaht sõitis ühel hetkel oma aparaadiga ligi, et park suletakse 10 minuti pärast. Millisest väravast väljute. No me siis teatasime oma suuna, mille peale ta küsis et olete ikka kindlad et jõuate. Kuna me ei olnud, siis otsustasime suuna võtta siiski lähima väravani. Jõudsime siis joostes ca 2 minutit enne sulgemist, aga ... värav oli juba lukus. Mis meil siis muud üle jäi, kui üle aia ronida :)
Tööst rääkides, siis siiani olen ma puhanud ja üritanud oma Coomoris tühjaks jooksnud akusid täis laadida, et täisvõimsusel jälle tööle hakata. Eelmise nädala reedel ja laupäeval töötasin ühes kohalikus Cape Cafe's. Olen hetkelgi siin. See on selline tore väike kohvik, millel on oma kindel klientuur ja seltsielu. Omanik on Austriast pärit Martin, kes on elanud siin 15 aastat. Kohvikut pidanud sellest viimase aasta. Sel nädalal saabki kohvik aastaseks. Tööst, siis kuna ma ei ole kunagi varem ju kohviku/baari eluga lähemalt kokku puutunud, siis see oli täitsa tore kogemus. Tuleb välja et kohvi valmistamine ei ole sugugi nii lihtne. Kohvi ennast pole keeruline teha, aga piima vahustamise protsess on suht raske. See et saada lattele õige temperatuuriga piim, või cappuchinole õige mulliga vaht, see on raske. Igatahes olen ma Martinile väga tänulik, et ta oli nõus mind õpetama ja teisel päeval maksis isegi 50 dollarit palka, kuigi meil oli kokkulepe, et ma teen seda tasuta. No vähemalt sain ka tasuta söögi ja joogi nendel päevadel. Väike tasu ikka tehtud töö eest.
Vahepeal siin läks mööda üks väike vanamees, kes näeb täpselt samasugune välja nagu Üllar Jörberg. Sama vunts, sama soeng, sama prill. Väiksem vist ainult natuke. Lisaks meenus ka kõrvalt riidepoest üks tütarlaps (kes on ühtlasi ka poe omanik) ja tema riietumis stiil. Ütleme nii, et see näeb suht kerglane välja :) Üleeile oli tal seljas valge vabalt langev kleit, mille all oli tal seljas ainult püksikud. Kuidas ma seda tean? Sest see kangas oli suhteliselt läbipaistev. Ja no kuna ta rinnahoidjaid ei kanna, siis nibud olid ka kõik näha. Eile oli tal midagi taolist seljas :) See lihtsalt jällegi vahepalaks inimeste riietuse kohta...
Ükspäev käisime muidu rannas ka. Täpsemalt siis 3 detsember :) Ujuda siin ei saa, kuna olles juba põlvini vees, käib sust laine juba ülepea. Surfarite lemmik, ujujatele mitte niiväga. Aga ilm on ilus ja päike võtab...
Nüüd aga jätkan tööotsingutega ja vaatan mis elu edasi toob. Kui midagi jälle meenub, siis kirjutan...

elustendast

2009-12-06T13:53:00.000+11:00

Kohalolekust niipalju, et otsustasin kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega mitte kirjutama hakata. Üks asi on selles, et ei mäleta enam täpselt millal miskit juhtus ja teine asi on see, et kas see on üldse oluline.
Üldiselt alguses oli kõik nii hämmastavalt ilus ja mõnus. Sõbralikud inimesed, sõbralik teenindus jne. Linn oli hoomamatult suur ja kõik oli uus ja huvitav. Nüüd on see ahvivaimustus juba üle läinud. Eks see tuleb sellest et normaalne elurütm on saavutatud ja ajavahega kohanetud. Jätkuvalt on aga soe ja mõnus. Tänagi jälle 30 kraadi sooja. Kui 20 peale kukub on ikka väga külm kohe.. Nagu teate juba olete mu käest ka kuulnud, siis teisel siinoleku päeval oli kohe 41 kraadi. Siis oli selline tunne nagu üks suur föön on pandud maksimum kuuma peale ja see puhub lakkamatult otse näkku. Ega seda eriti muudmoodi kirjeldada ei oskagi. Ja no seda ette kujutada on ka päris keeruline, kui ise ei koge seda. Tol päeval oli meil muidugi kõikvõimalikud turistikohad läbi käia. Teletorn, Harbour bridge, linn ise kui selline jne jne. Vaidlesime veel Delmariga et minu meelest oli õues 35 kraadi , ta ütles et ei, max 30. Kui koju jõudsime ja kuulsime mis tegelikult toimus, oli mõlemal karp lahti. Sydneys on selline temperatuur haruldane, mujal aga vist suht tavaline, niiet eks me puutume sellega ka edaspidi kokku.
Inimestest rääkides, siis siin on nagu kogu Jumala kätetöö tänavatele toodud. Seda nii värvilt, riietuselt jne jne. Ehk siis mina kes ma olin muidu ka palju näinud, siis no tegelt ma ei olnud pooltki näinud. Kõige omapärasemad on vast vanamehed, kes on suvalised naiste riided selga tõmmanud, või kes on lasknud opi teha veel viimases eas olles. Või siis inimesed keda on ebamugav kohata. Näiteks baaridaam, kellel vasaku käe laba puudub ja on ainult pöial alles. Või mees kes tuleb tänaval vastu lühikeste pükstega, aga jalad on metallist, ehk siis kõnnirobot või kuidas seda nimetatakse. Sellesmõttes muidugi tubli, et no ega nad sellepärast ju teistest halvemad ole. Lihtsalt mul kui põhjamaa inimesel on seda harjumatu vaadata. Loomulikult ei häbene siin keegi oma orientatsiooni. Käiakse vabalt tänaval käest kinni, suudeldakse jne. Kõigil on pohhui. Üldiselt siin ongi enamus inimestel savi millised nad välja näevad, mida kannavad jne, mis iseenesest on ok. Alati ei pea suur kotkas kõhupeal olema, selleks et oma elu kuidagigi saaks elatud.
Kui nüüd elamise juurde tulla, siis algul elasime Delmari ühe kohaliku tuttava/sõbra juures. Kuna ta tahtis et me sealt välja kolime, siis hakkasime korterit otsima. Samal ajal kui sellega tegelesin, helistas ta aga ja ütles et ära otsi. Mulle meeldib et te minu juures elate ja makske natuke renti ja kõik on jube hästi. Järgmine päev aga tuli mulle sms, et ma pean siiski ASAP välja kolima. Nii ma siis kolisingi järgmine päev ühte backpackerisse (BP*). 8 ne tuba. Kui mina saabusid, siis kõik magasid ja kui ma lahkusin, siis ka kõik magasid. Seega ma ei teagi kellega ma oma tuba jagasin. Eilsest olen ühes teises BP-s. Elan koos kolme sakslase, ühe uusmeremaalase ja tänasest ühe kanadalasega koos. Kuuene tuba. Muidu on tore, aga sakslased ... Neid on nii palju, et eile kui peol käisime, pidin ma terve õhtu oma saksakeele oskusi meenutama, selleks et ka vestlsues osaleda saaks. Ma teadsin et neid on palju, aga et NII PALJU... Inglise keeles nad väga rääkida ei taha miskipärast. Muuseas teine rahvus, keda siin väga palju on, on prantslased. Nende inglise keel on veel hullem.
Kui selle eilse peo juurde veel tagasi tulla, siis siin on reedeti ja laupäeviti mingid eriüritused, kus erinevate BP-de elanikud kogutakse ühte bussi kokku ja viiakse baari, kuhu saab tasuta sisse ja kui seal ühe õlle ostad, saad tasuta õhtusöögi ja hiljem ka kaks tasuta õlut.
PS! Ma siinkohal korra katkestan, kuna hakkan oma ülemuse, ta naise, töökaaslase ja ühe tütarlaspega veel, veini jooma  Pühapäeva lõunane aeg ju siiski juba 

welcometoOzmate

2009-11-25T10:49:00.000+11:00

Nonii. Saabunud on siis see hetk, mida te nii väga oodanud olete. Ehk siis pikemalt sellest kuidas ma siia jõudsin ja kuidas siin olukord on.
Algas siis kogu see trall neljapäeval 19 nov umbes kell 9 hommikul, kuna lend pidi väljuma kell 10.50. Olles terminalis, selgus et lahkumas oli alles Tallinn-Kuressaare lend, mis pidi väljuma 7.35 kui reaalselt väljus 10.45. Kuna sama lennuk teenindas ka Rootsi lendu, siis pidime ootama kuni see Kuressaares ära käib. Põhjus miks lend hilines, olevat olnud selles, et Turus läks lennuk katki ja nad pidid lennukit vahetama. Muuseas samas terminalis ootasid inimesed ka Riia lendu. Neil läks aga natuke õnnetumalt, kuna AirBaltic lihtsalt tühistas lennu ja paluti inimestel uuesti oma pagasitele järgi minna ja kassast raha tagasi küsida. See selleks. Eelnevalt olin pagasit ära andes check-in i neiult palunud, et äkki saaks piletid kohe kuni Sydneyni ära vormistada ja pagasi ka sinna saata, siis ei pea vahepeal muretsema. Tütarlaps oma abivalmidusega aga tegi meie elu hoopis tunduvalt raskemaks, kuna ta sai pagasi ainult kuni Pekingini vormistada. Me tol hetkel olime muidugi õnnelikud, aga lennukis hakkasime oma õnnes siiski kahtlema ja Stockholmi jõudes, et nii ongi. Selleks et Pekingis vahepeal pagas välja võtta, oleks olnud vaja Hiina viisat. Seda meil aga ei olnud. Seega vormistasime oma lennupiletid ära ja pidime ootama siis Hiina esindajat proua Susanit. Olles Susanile oma mure ära rääkinud, vormistas ta mingi hiinakeelse paberi, millest koopia andis ka meile kaasa, et siis Pekingis saaksime üle küsida, et kas kõik on ikka ok.
Lend Pekingisse oli pikk. Peaaegu 9 tundi. Eriti magada ei saanud ja seepärast maale jõudes suht zombie. Uus lennujaam. Ilus ja puhas, marmorist põrand ja ei tea mis kõik veel. Esmalt siis tuli ära anda lennukis täidetud blankett, kuhu pidi kirja panema , et kas sa oled haige või oled olnud hiljuti haige jne. Paberile löödi tempel, et keha temperatuur on 37 kraadi ja võis edasi minna. Teepeal mõõtsid igaksjuhuks templi õigsust ka termokaamerad. Siis tuli passikontroll, vahepeal termokaamerad, pagasi kontroll jne jne. Ühesõnaga üks lõputu kontroll. Kui olime kõik selle ära teinud, siis otsustasime otsida vaiksema kohakese, kus saaks korraks silma looja lasta. Koha leidsime, aga ega magamisest suurt miskit välja tulnud. Delmar sai natsa ainult magada. Paar tundi enne lendu, läksime siis oma pagasi kohta küsima, et kas see siis ikka jõuab kohale. Sellele järgnesid pikad hiinakeelsed telefonikõned ja omavahelised vaidlused, millest me mitte essugi aru ei saanud, ning lõpuks öeldi, et ei tea, aga et kunagi ikka jõuab. Kui Sydneysse jõuate, minge mingisse baggage officeisse ja küsige sealt. Läksime siis lennukisse teadmisega et pagas võib olla meiega samal lennul, aga ei pruugi. 12 tundi lendu pluss ca tunni ajane hilinemine.
Sydney airport. Pikas järjekorras seistud ja pass ette näidatud, suundusime siis soovitatud osakonda. Positiivse teeninduse jada oli saanud alguse. Rääkisime oma jutu ära. Naisterahvas kes meid teenindas vaatas arvutist järgi, et jah, pagas on Pekingis ja tuleb homme. Kui saabub helistame ja toome kohale. No worries. See on sõnapaar mis saadab kogu siinset elu ka edaspidi J. Olles järgmises järjekorras ootel, kuulsime mögafonist kostuvat Estonia mingit juttu. Läksin asja uurima ja selgus et meie pagas oli siiski ka kohale tulnud. Vastates küsimustele, et ega teil vorsti või muud toidukraami kaasas pole, ega jalanõusid, saime loa maale siseneda. Miks ei tohi jalanõusid kaasas olla, kasutatud kujul just, on see, et nad kardavad Euroopa seemnete levikut siia kanti, ehk siis äkki rikume siinse looduse ära. Muuseas lennukis tehti ka vastav tõrje. Pritsiti kogu salong mingit asja täis. Suht kahjuri tunne tule peale, aga pole hullu. Ühesõnaga MAAL. Welcome to Oz!

littleweekendtriptoRiga

2009-11-10T05:53:00.000+11:00

Viinast, rummist ja seagripist läbi imbununa, olen nüüd Riiast tagasi. Tegelt seagrippi küll ei ole, aga lihtsalt tekkis nohu ja köha taandus. Mitte küll täielikult aga no juba on parem.

Aga tuleb siis tagasi reedesse. Reis algas suht üle kivide ja kändude, kuna ootamatult oli Eestimaa pinnale saabunud talv. Kella 16 st hakkasin tööjuurest tulema, et saaks rahulikult veel asju pakkida jne. Loomulikult tuli buss alles pool 5, kuigi pidi juba mõned minutid peale 4 väljuma. Linna jõudsin paar minutit enne 5t. Riia buss pidi väljuma 18.30 bussijaamast, seega pold aega lõpuks üldse. Õnneks sain siiski kiirelt pestud, riided vahetatud, asjad pakitud. Tööjuures mõtlesin et igaksjuhuks prindin veel piletid uuesti välja, aga kuna igast asju tuleb vahepeal vahele, siis unustasin selle ära. No õnneks mul olid ju ühed eksemplarid kodus olemas. Ja kas ma leidsin need siis kodust üles. Loomulikult mitte. Kirjutasin siis e-mailist välja pileti numbri ja nii ma siis läksin, teadmata kas mind peale võetakse. Kuna ma ei ole kunagi enne Eurolinesi bussiga sõitnud, siis meenutasin kogemust Hansabussi Business Line`iga, kus sisenedes küsitakse ainult nime ja et kui midagi on siis mingu v...u :)

Jõudsin siis Tallinna bussijaama, ootan õues ja külmetan. Eeldada et sellise liini buss tuleb varem ette, on ilmselge enesepettus. Kui see aga lõpuks 5 minutit enne väljumisaega jõudis, oli rõõm suur. Kui Hansabussis tervitab sind reisisaatja, siis Eurolines ei ole neid jaksand palgata. Nii pidigi bussijuht Toomas ise pileteid kontrollima jne. Kui ma talle tagasihoidlikult oma telefonist pileti numbrit näitasin, oli tal sellest suht savi ja ütles et ah hea küll. Väljusime 18. 45. Teepeal kurtis bussijuht kellelegi telefonis, et ta oleks nõus vähema raha eest ka tööd tegema, aga et siis tingimused see-eest paremad oleks. Samuti ilmnes see, et bussil oli midagi viga olnud, seepärast hiljem väljuski. Ühesõnaga kui ma lõpuks jõudsin, oli Igor jõudnud vahepeal Reval Hotellis väikse kohvi ja konjaki teha. Lihtsalt sellest siis võib järeldada kui palju me lõppkokkuvõttes hilinesime :)

KUNA VAHEPEAL KUSTUS KÕIK ÄRA, SIIS JÄTKUB HOMME!

kolmkümmendoktoober

2009-10-31T06:17:00.000+11:00

Sain täna 10 000 päeva vanaks :) Päev ise aga algas sekretäri küpsetatud napoleoni koogi, tassi kohvi ja segwayga. Õuele oleks saabunud nagu püha lehm, keda kõik uudistama ja proovima tormasid. Kõige toredam oli vaadata kuidas naiskolleegid oma kontsakingade ja värisevate jalgadega seal kramplikult peal üritasid püsida, sõidutempost rääkimata :) Kuna ülemusi ei olnud, siis sai rahulikult oma tööpäeva jätkata. Mõned leidsid et see on nende võimalus oma töölaua asendit muuta endale mugavamas suunas. Mugavus küll seisneb tegelikult pigem selles, et mõned teatud isikud kuvarisse ei vahiks koguaeg... Mul õnneks seda probleemi ei ole, sest olen omaette nurgas ja keegi ei näe mis ma teen :) Positiivne, kas pole...
Kuna päev oli chill, siis leidsin aega ka oma e-postkasti tühjendamiseks. Rämpskirjades ja muus mittevajalikus tuhlates, avastasin kirjade sarja, millest esimene saabunu algas sõnadega : Täitsa jama, ma tunnen sinust nii puudust et ma ei oska seletada...
Erutus muutus aga juba selle esimese lause peale nii suureks, et ei suutnud nende kirjade läbitöötamist jätkata. Nüüd, olles kodus ja vahepeal suutnud rahuneda, sai siis ülejäänu ka läbi loetud. Kõik see mis toona sündis ja sellele tagasi vaadates, tekib küsimus, et kas see ikka oli päriselt. See oli nii kirjeldamatu tunne, et .... polegi sõnu. Kogu see situatsioon on tänaseni veel müstika valdkonda kuuluv, sest see trall ei olekski nagu veel oma lõppu leidnud. Õigemini ma ei tea kas see on lõppenud. See nagu vaibus vahepeal, siis aktiveerus korraks, möödus aasta ja kordus jälle- ikka korraks. Nüüd me ei ole enam pikalt kokku saanud. Ei teagi kas see on õnneks või kahjuks... Igatahes on see mälestus, millele saab alati rõõmuga tagasi vaadata.

aastakakstuhatüheksa

2009-10-29T07:36:00.000+11:00

pühime blogilt tolmu ja taaselustame selle unarusse jäetud asjakese :)

edusammud

2008-07-08T07:45:00.000+10:00

Täna said siis suuremad suhtlemisbarjäärid ületatud lõpuks. Aega võttis, aga no kui ma ikka tahan, siis olen kõigeks võimeline. Ise olen ilgelt rahul :) ajalises mõttes, siis kell on kohe saamas 1 öösel :)

horoskoop/eikuulukokkueelmisepostitusega

2008-07-06T07:18:00.000+10:00

ajaline keskpunkt: 1 9 1984 0.00 -3 24e45 59n26
PÄIKESE KVADRAAT MARSIGA: Raske aspekt kõikide suhete jaoks. Tülid, pinged, vihahood - need on selle aspekti märksõnad. See seis paneb teid pidevalt omavahel konkureerima, teie EGOD on pidevas vastasseisus. See on aga soodne aspekt juhul, kui peate koos olles palju füüsilist tööd tegema. Samas on oht vigastustele! Seks võib olla pöörane, kuni vägivallamängudeni välja!
PÄIKESE KVADRAAT URAANIGA: Selle aspektiga tajute koos olles pidevat rahutust ja ebastabiilsust. On tunne, et iga hetk midagi juhtub või muutub. Olete paarina kannatamatu ja mässumeelne, ning tõmbate ligi ka vastavaid olukordi ning inimesi. Liikluses olge ettevaatlikud, autoga ärge kihutage! See seis on ideaalne "visiitabielu" jaoks. Tavaline rutiinne pikaajaline suhe pole selle aspektiga eriti tõenäoline.
MERKUURI TRIGOON JUPITERIGA: Näitab head vaimset-intellektuaalset sobivust. Koos olles tunnete endid vaimselt võimekatena ning tunnete elavat huvi maailma asjade vastu. Koos olles tekib teil palju mõtteid ja ideid, mis võivad olla väga väärtuslikud. Paarina genereerite rohkelt ideid ning saate ligi infole-teadmistele, milleni te eraldi olles ei küüniks.Teie suhe toob kaasa kiire vaimse kasvu, võime õppida ja areneda. Parim seis juhul, kui olete näiteks klassikaaslased, pinginaabrid. Ka koos reisimine ja maailma avastamine pakub selle aspektiga piiramatuid võimalusi.
MERKUURI TRIGOON NEPTUUNIGA: Hea intuitsioon, võime mõista teist poolelt sõnalt. Teie kui paari vahel valitseb loogika ja intuitsiooni (tunnetuse, alateadlike tajude) tasakaal. Kuigi te mõnevõrra idealiseerite oma suhet ning lasete sageli end unistustest kanda, ei ole see probleemiks.
MERKUURI SEKSTIIL PLUUTOGA: Olete üksteisele head psühholoogilised nõuandjad. Suudate mõista neid alateadlikke jõudusid, mis on teie suhtes olulised. Suudate paarina ka väga keerulisi probleeme lahti harutada, kuna tungite kiiresti igasuguse probleemi tuumani. Paarina olete te vaimses plaanis väga arenemisvõimelised ning aja jooksul saavutate suure arusaamise inimkäitumise motiividest ja mehhanismidest. Parim seis ka neile, kes peavad koos olles õppima, reisima, uut infot hankima.
VEENUSE KVADRAAT JUPITERIGA: Üks parimaid kvadraate, mõju on pigem positiivne kui negatiivne. Seis annab aktiivsust ja koos tegutsemist eelkõige naudingute ja meeldivate suhete otsimise eesmärgil. Püüate koos olles elust mõnu tunda ning olla seal, kus on koos lõbusad inimesed ja toimub lahedaid asju. Te võite paarina palju kulutada meelelahutuse ja naudingute peale, samuti ei ole te ükskõiksed moe- ja luksuskaupade suhtes. See ongi ehk selle aspekti ainus miinus - liigne kulutamine "kerglaste asjade" peale. Te olete paar, kes oskab hinnata ilu ja elegantsi.
VEENUSE KVADRAAT NEPTUUNIGA: Aspekt tekitab teis tunde, et olete kohanud oma elu suurimat armastust! Klassikaline "armumise" aspekt, kus katus ikka täiega minema sõidab! Idealiseerite oma partnerit niivõrd, et ei märka tema suuremaidki puudusi. Seda muidugi just suhte alguses. Hiljem on pettumus seda kergem tulema. Loote koos õhulosse, teete illusoorseid plaane. Olete koos olles nagu mingis uimas, mis ei luba selge pilguga reaalsust vaadata. Seksis lubab aspekt kogeda võimast naudingut, kus on suur osa fantaasiatel ja "aura segunemisel".
MARSI ÜHENDUS URAANIGA: Te olete mässajad! :) Aspekt paneb teid eirama reegleid ja ettekirjutusi. Mida rohkem teid takistatakse ja raamidesse surutakse, seda suuremat mässumeelsust üles näitate. Olete paarina tõelised ekstsentrikud, kes teevad kõike risti vastupidiselt üldlevinud normidele ja tavadele. Ka omavahel harrastate tihti shokiteraapiat, mis muudab teie suhte tõeliseks vaatamisväärsuseks..:) Tegelikult ei peagi te ise palju pingutama, et midagi ootamatut juhtuks, sest saatus juba hoolitseb selle eest! Satute koos olles tihti täiesti absurdsetesse ja ettenägematutesse olukordadesse. Sõna otseses mõttes võib teile rannas päevitades näiteks deltaplaan pähe sadada..;) Tavalisest liiklusest ärme parem räägigi...Teie suhe selle aspektiga on küll huvitav, kuid liiga ebastabiilne ja rahutu. Suureks probleemiks on pikema suhte puhul ka argirutiini mittetalumine, mis viib varem või hiljem probleemideni.

mittevabanemisesündroom...

2008-06-18T07:21:00.000+10:00

...e. igatsus. Mõtlesin et räägin sellest pikemalt, aga siiski mitte. Need paar inimest kes teavad mida ma siin täpsemalt kirjutada tahaksin, need teavad ja sellega asi piirdubki.

kasteadsidet...

2008-06-06T17:34:00.000+10:00

... sina oled täpselt nende inimeste keskmine, kes sind ümbritsevad. Täpsemalt siis põhilised 5 inimest, kellest üks oled sina ise. See kehtib siis nii kodus kui ka tööl. Ehk siis mõtle välja need 4 inimest kellega sa kõige tihedamini suhtled ja saadki enda keskmise kokku. Mul näiteks tööjuures on need 4 olemas, aga 1 jalg kahjuks lonkab natsa. Sõpradega on õnneks kõik ok.

informatshiuuun

2008-06-06T17:22:00.000+10:00

Sai eile käidud seda korterit vaatamas. Ütleme nii et ootused olid suured, aga kahjuks ei osutunud antud paik siiski kõige sobivamaks. Põhjus oli selles, et vannituba ja koridor võtavad ca kolmandiku korterist enda alla. Korter ise on natuke väsinud juba ja tramm sõidab otse akna alt läbi. Tuli välja et on teaduslikult tõestatud, et isegi kui sa lõpuks enam trammi müra ei kuule, on see tervisele siiski sama kurnav, kui siis kui kuuled. Tore et maailmas on ikka tarku ja asjalikke inimesi.
Üldiselt ütleks nii, et pakkumine on suur, aga midagi normaalset minu nõudmistele ei vasta.

JÄTKUB

2008-06-05T19:49:00.000+10:00

... sõbrannal Liil (nimi muudetud-toimetus) oli aga kokkulepe Annega, et Anne ennustab talle pärast kaartidega. Mingid taro kaartide sarnased, aga mitte päris. Ühesõnaga kaardid mis jutustavad lugusid. Ta on käinud lausa õppimas seda asja ja igast materjale selle kohta jne. Kuna mind hakkas ka asi huvitama, siis ma palusin et ta mulle ka siis pärast ennustaks. Seni aga kui ta Liile ennustas, rääkisin mina köögilaua taga Kariniga juttu. Rääkisin mis teema mul tööjuures on jne. ja ma sain talt väga palju huvitavaid lahendusi. Lubas mulle saata ka aja planeerimise tabelid ja asjad, et ma saaksin seda enda jaoks täita ja näha mida ma siis päeva ja üldse nädala jooksul kõige rohkem teen. Üldiselt on mul seda väga vaja, sest ma võtan asju koguaeg jooksvalt vahele. (suures osas tänu ühele ettekujutavale inimesele). Homme saan siis need kätte ja eks ma annan teile nendest shokeerivatest tulemustest siis ka teada.

Kui aga Lii nö seanss oli lõppenud, sain mina jutule. Mul olid lihtsad küsimused. Kas ma ostan endale lähitulevikus korteri, millal keegi silmapiirile tekib ja kas ma vahetan lähitulevikus ka töökohta.

Tulemus oli mõneti oodatud aga see eest päris täpne. PS! Kuna ta on mul väga hea tuttav, siis ta ei ole selline, kes hakkaks sulle suure raha eest mingit kägu ajama. Korteri kohta sain teada, et praegu on mul igati soodne seis. Kõik kaardid näitasid seda ja et võti on minu käes, ehk siis kui tahan, siis kohe saan. Ajaline faas oli paar kolm kuud. Miks ma seda küsisin oli seepärast, et mul on üks korter välja vaadatud, mille kohta ma olen ka natuke uurinud. Ja ARVAKE MIS. Täna hommikul helistas mulle see maakler ja lähen õhtul seda siis ka vaatama.

Teine olulisem asi siin praegu võibolla oleks töö. Vat see tulemus oli selline, mis oli jahmatama panev ja ma ei osanud arvata et see asi nii hull on. Üldiselt see koht kus ma praegu töötan, tuleb kiiremas korras sinnapaika jätta, sest kogu selle asja juures on väga tumedad pilved. Töö on mul koguaeg südamel jne. Iseenesest õige jutt. Kõiki detaile ei hakka siin välja tooma. Aga üldiselt on siin ikkagi jah jama kui palju. Vahepeal tahaks siin mõnele kättpidi kallale minna. Uue kohaga on aga nii, et rahaga seal probleeme ei ole. Seda saab seal palju. Küll aga tekivad probleemid et keegi tahab kaikaid kodaratesse visata ja kaval olla. Ja hästi palju sebimist kaasneb ka sellega. Aa ümberõpe tuleb ka teha uues kohas. Novot. Mul ei ole hetkel muidugi aimu millal selline pakkumine peaks tulema, aga lähiajal on seda oodata. Meenutaks siinkohal ka orkutis olnud õnnelauset ükspäev, et lähitulevikus haaran ma kinni ühest võimalusest. Seda ei saa muidugi väga tõsiselt võtta, aga tuleb välja et see ei olegi väga petu värk. Eks siis näha ole mis saama hakkab.

Kas aga keegi mulle ka silma sel aastal hakkab? JAH! Millal täpsemalt, ei tea. Küll aga jääb mind kogueg kõikide suhete puhul kummitama üks ja sama asi - RAHA! Nagu me kõik teame, siis oma senistele elukaaslastele olen ma pidanud pidevalt peale maksma, et neid omada. See probleem saab olema ka tulevikus. Ma arvan et "sel aastal" on tegelikult piisavalt hea määratlus, sest kui aus olla, siis ma olen hetkel kuskil sügaval enda sees selle võimaluse kedagi leida ära plokkinud. Mul on endagagi piisavalt tegemist, seepärast sobib see mulle hetkel väga hästi.

Kui ennustused tehtud, saime lõpuks ka pudeli avada, sest enne ei tohi võtta, muidu kaardid valetavad. Anne demonstreeris oma kõhutantsu kleiti jne. Kuidas nö "kaamlid" tekivad jne. Kusjuures minu jaoks täiesti müstika, kuidas üks 57 aastane naisterahvas suudab olla nii nooruslik, lahe ja mida kõike veel. See kuidas ta msnis suhtleb itaalia meestega, plokkides ühte, et ta aru ei saaks, et ta samal ajal teisega räägib jne. Ning kuidas ta on hingega oma kõhutantsu juures ja temast kiirgab kohe sellist positiivset energiat. Kui hommikul on paha tuju või üldse tujutu olla, siis kui ta vastu tuleb, piisab ainult tema nägemisest ja tuju on hetkega muutunud.

Nii huvitav kui see ka ei ole, siis minu ümbert kaovad vaikselt inimesed kes ei tea "suurt saladust" ning asenduvad nendega kes teavad!! See on üsna hämmastama panev fakt tegelikult, aga ma olen sellega väga rahul. Muuseas eilne õhtu oli ikka nii super et ma ei suuda seda siiani uskuda. Ma ei saa aru kuidas ma selle peale nii hilja tulin, aga eile ma mõistsin mis oli minu eelmise elukaaslasega kooselamise juures positiivne. Ma tutvusin nende inimestega! Samas ma mõtlesin ka sellele, et tal oli valida positiivsete ja negatiivsete inimeste vahel. Tema aga valis negatiivse poole. Kas tõesti on siis negatiivsusel nii tugev mõju, et suudab pimestada positiivse nägemise? Samas kui jah see negatiivne pool üritab näidata, et see ongi tegelikult positiivsus siis lõpuks võib ju seda isegi uskuma jääda ja tema jäi. Ma ei suuda lihtsalt uskuda kuidas ta lasi kõik need inimesed käest!

Aga üle pika aja tundsin ma ennast uskumatult hästi. Nii palju intelligentseid inimesi ja kogu see aura... Muuseas ka Lii laps, kes muidu on külas olles selline, et poole tunni pärast hakkab emal jala otsas rippuma et lähme ära lähme ära, siis seekord polnud sellest juttugi. Ja kui me siis kolmeksi ära läksime, küsis tüdruk veel õues emalt, et kas me järgmine kord võime ööseks jääda. Ma arvan et see ütleb nii mõndagi!!

eilaneüritus

2008-06-05T19:05:00.000+10:00

Kõik algas eile hommikul kui nägin bussi oodates Annet (nimi muudetud- toimetus). Ta ütles et tal on televiisoriga mingi jama, et ei hakka tööle. Andsin talle siis oma numbri, et ta helistaks mulle päeval üle ja siis ma saan äkki midagi teha. Helistaski ja leppisime kokku, et lähen ise õhtul siis sinna. Kui tööpäev läbi, sõitsin linna, käisin postimajast läbi, saatsin Leetu lepingu ära ja läksingi siis Anne juurde. Tütar Karin (nimi muudetud- toimetus) oli ka kodus. Kuna tütrel pidi üks sõbranna ka külla tulema, siis ta valmistas seal salatit ja snäkke. Telekat ma loomulikult tööle ei saanud, kuna arvatavasti on seal mingi kaitse läbi ja see tuleb ikkagi remonti viia.
Ei möödunud aga kaua, kui sõbranna oma lapsega oligi kohal. Istusime lauda ja hakkasime siis rooga maitsma.
JÄTKUB...

Raskusedtekivadsiis,kuiöeldakse "jah", tundessamalajal "ei".

2008-06-03T05:41:00.001+10:00

Leidsin orkutist ühe inimese(KA sõber VK:)) iseloomustusest sellise lause, et:" Raskused tekivad siis, kui öeldakse "jah", tundes samal ajal "ei"." Ja see pani mind natuke mõtlema selles suunas et jah- ongi nii. Kusjuures ma ei olnud kunagi ise selle peale tulnud. Ma hakkasin mõtlema et mida teha siis kui selline situatsioon tekib. Ja kui sa peadki ütlema jah, kuigi tahad öelda ei.!? Kas kohe "ei" öelda oleks jultumus või julgus? Eks ta vist natuke mõtemat. Võibolla isegu jultunud julgus? Vat selline tõsine teema siis siia kõigile mõtlemiseks.

jänksitarretiseedukastootearendus

2008-06-03T05:10:00.001+10:00

Tulles vastu lugeja soovidele, räägiksin ma täna sellest kuidas ma läksin poodi endale süüa ostma, kuna kapis polnud midagi. Jutt käib siis nagu soolasest toidust või nii. AGA. Selle asemel et osta midagi kasulikku, panin korvi hoopis tavalise vanilje jäätise karbi, (muuseas kas te kujutate ette et liitrine tavaline jäätis maksab 40 krooni. Kuskohast tööinimene selle raha peab võtma?? ) tühjad vahvlitopsid, vahukoore, kaks jänksi tarretist ja no ok kodujuust ja hapukoore ka :) Aga juttu tahtsin teha sellest tarretisest. Nimelt sain ma meeldiva üllatuse osaliseks. Kui te mäletate siis kunagi kui need turule tulid, olid need siuksed lahjad ja mõttetud. Täna aga tekkis neid vaadates isu ja mõtlesin et olgu võtan paar tükki. Ja üllatus üllatus. Need ei olegi enam nii mõttetult lahjad. Ütleksin et isegi lausa maitsvad. Võibolla küll mitte nii head kui minu valmistatud või saiad :D aga ikkagi. Võibolla läks neil kogemata see siirupi purk ümber, aga igaljuhul olen ma talle tänulik kes selle ümber ajas :) Seega soovitan ;) PS! Ma üldiselt soovitan väga väheseid asju. Sama lugu nagu tahtmisegagi. Tahan, aga jube harva ... Kes teab see teab :)

identiteeditumammut

2008-04-01T06:11:00.000+11:00

Tahaksin veel korra peatuda sellel identiteeditu mammuti teemal. Millised mõtted toob sinus esile sõnapaar tudish piip? Idee autori arvates tähendab tudish meieni vaevu kostvat heli, mis tekib kauba lindile asetusest ja piip siis loomulikult seda kui kassapidaja selle kassast läbi laseb. Kui seda sõnapaari mõned korrad isekeskis hääldada, siis lõpuks jääb see minu puhul kõlama nagu laseks hoopis endale kuuli pähe, mitte ei aseta kaupa kassalindile. Ja kui tudish on ära käinud, siis ongi loogiline et sellele järgneb piip kuid mitte enam kahe i-ga vaid suisa lõppematu jadana.
Nüüd aga minge poodi ja tehke seda häält järgi siis kui asetate kauba lindile, ehk siis mida rohkem ostad, seda rohkem saad "kõmmutada" ikka tudish ja tudish. ja hiljem siis koos kassapidajaga piip, piip, piip, piip....
Tegelikult on sellel ka oma positiivne külg. Kui sa oled Rimis ära seisnud oma tavapärase riiulite vahele lookleva järjekorra, siis nüüd ei pea sa kassasse jõudes hakkama seda vaest töötajat sõimama, vaid ütled kõikide roppude sõnade asemel PIIP.

KESKURATLASITUULIROOSMAAEETRISSE/tudish piip

2008-04-01T04:57:00.000+11:00

Nagu te kõik juba aru saate, tahan ma täna pajatada teile imearmsast Tuuli Roosmaast ja tema saatest "Saladused". Mul on siiralt hea meel et Kanal 2 on leidnud võimaluse asuda finantseerima järjekordset maailma "lahedaimat" üllitist. Tegelikult on mul aga küsimus, et kes kurat käskis selle muti taas eetrisse lasta. PALUN. Saate vältel sai siin helistatud ja jagatud mõtteid mimg tekkis küsimus et kellele see suunatud on?! Saate algus ei kannatanud mitte mingisugust kriitikat. Peategelasteks olid võetud Armin (tuntud Sus ja mus laulu autor ja esitaja) ja Lea Teemets. Saate lõpp oli juba päris vaadatav, sest siis tulid mängu elukutselised näitlejad. Ma ütleks nii, et kui saate viimane lõik oleks esimeseks tõstetud, oleks see algusest peale hoopis rohkem köitnud. Tundus, nagu selle saate eesmärk olekski ennast vaikselt käima tõmmata ja siis järsku ekraanilt kaduda, jättes vaataja koju mõtlema, kas järgmisel korral vaadata või mitte! Mida toob järgmine saade, kas samasugust crapi nagu oli selle saate algus, või midagi veel kvaliteetsemat, kui selle saate lõpp.
Põhimõtteliselt võtaks selle saate kokku kahe sõnaga - TUDISH PIIP! Saade on ikkagi suht sama jabur nagu Rimi uus identiteeditu "mammut".

uuedmaitsed,innustavadideed

2008-02-11T06:54:00.000+11:00

Ostsin eile ajakirja "Toit & trend" värske numbri. Tarbin seda ajakirja puhtalt respektist selle tegijate, ehk siis endiste töökaaslaste vastu. Üldiselt on see tüüpiline ajakiri mis on rohkete piltide ja reklaamidega täidetud, kuid vahel võib leida sealt ka midagi huvitavat. Nimelt avastasin ma vaba aja rubriigist Hiina horoskoobi. Kuna iseloomustus sobis minu omaga kokku, siis otsustasin selle ka siin algusest lõpuni välja tuua. Tegu siis koera aastal sündinud inimestele mõeldud horoskoobiga.

+ omakasupüüdmatu, usaldusväärne, lojaalne, leidlik, pühendunud
- rahutu, pessimistlik, pahur, küüniline.
Põhimõtteliselt just selline ma ka olen. Aga et te ka siis teaks mis mind ees ootab sel aastal.

2008.aastal on su elu põhiküsimused otseselt või kaudselt seotud karjääri, finantside ja perekonnaga. Ootamatu tööpakkumine võib sundida sind suunda muutma ning pole välistatud, et pead töö tõttu isegi elukohta vahetama. Nii või teisiti suureneb su kindlustunne ning pole välistatud, et aasta teises pooles langetad mingi perekonnaga seotud tähtsa otsuse. Võta julgus kokku ja haara võimalustest, mis sinust mööda lendavad - usu, ootama nad ei jää. Ükskõik kui edukas sa ka romantiliselt ei oleks, ära jäta oma sõpru unarusse. Juunis ja oktoobris naudid armastuse ande, mida saatus on sinu jaoks varunud lausa hulgi.

Tõotab tulla igatahes suurejooneline aasta. Esialgu ei ole aga veel erilisi märke näha. Tegelt mõned märgid on :)

Muuseas muidu kui siin sellest horoskoobi teemast veel rääkida, siis mingi uskumuse kohaselt on lood nii, et kui esimesel jaanuaril raha välja anda, siis teed seda terve aasta, kui ei, siis sama lugu. Sel aastal tegime nii, et sõpradega üritasime sellest ka kinni pidada ja raha mitte välja anda. Toimis. Kui nüüd nagu hakata sellele mõtlema ja viima kokku hetkeolukorraga, siis siiani on see mõnes mõttes toiminud. Seoses sellega eksole et ma oma raha välja laenasin (ei saa sellest teemast üle ega ümber) siis olen ma terve selle aasta alguse suhteliselt säästu reziimil olnud. Iseenesest ei ole selles midagi halba, aga lihtsalt nüristav on niisama kodus passida. Sel nädalavahetusel aitas sellele kaasa ka palga mitte õigeaegne laekumine :) aga see olukord pöördub peagi.

Nüüd jääb üle ikkagi ühe märgi üle mõtiskleda...

troppidekarneval

2008-02-09T07:51:00.000+11:00

Tuntud võlgnik sisenes korraks msni. Hakkasin temaga siis kohe ka rääkima, aga loomulikult ta ei vastanud midagi. Tõmbasin endale ükspäev mingi msni lisa, mis näitab ära kui vestluse ajal pannakse aken kinni või lihtsalt alla. Ehk siis vahepeal ilmub tekst "I closed your conversation window". Algul tundus et see on mõttetu, et mis see mulle ikka annab, aga nüüd oli sellest isegi mingil moel abi. See näitas mulle seda, et ta luges mu teksti küll läbi, aga ei vastanud kordagi, sest iga minu kirjutatud lause järel tuli sama tekst :I closed your conversation window.
Sellel on muidu veel igasuguseid võimalusi, aga ma ei hakka neid kõiki siinkohal lahti seletama.
Kes rohkem huvi tunneb, see võib küsida ja vastan siis eraldi.
Karneval jätkub...

eimidagi

2008-02-09T07:07:00.000+11:00

Et laenu osas ei ole midagi muutunud!

EUROVIISUT2008

2008-02-09T06:36:00.000+11:00

Vaatan just soomlaste Eurvisiooni poolfinaali. Järgi on jäänud veel 4 esitajat. 1. Hanna Marsh - Broken Flover; 2. Kari Tapio - Valaise yö; 3. Movetron - Cupido ja 4. Crumbland - Plaesure. Miks ma sellest kirjutan. Sest see on päris naljakas kooslus.
Hanna. Kantri stiilis inglise keelne laul. Suhteliselt keskpärane laul.
Kari. Soome estraad mida esitab ca 60 aastane vanamees. Vallutas vist soome prouade südamed, kuna pääses edasi. Muuseas see on ka hetkel favoriit!
Movetron. Disco,pigem klubi poole kalduv soome keelne tümakas, mis iseenesest on päris hea. Muuseas nende repertuaaris on ka laul "Romeo ja Julia" millest eesti keelset versiooni oleme aastaid tagasi kuulnud Kalle Kuke ja Astra esituses!
Ja Crumbland. Raju rock! Rohkem polegi midagi öelda selle kohta.
Ehk siis kuidas saab valida sellise laulu mis meeldib kõikidele soomlastele, kui kõik lood on mõeldud erinevale sihtgrupile. Estraadist roskini ja kantrist klubini. Kasutades minu ajakirjanikust sõbra sõnu, siis meil läks isegi hästi. Ütleks nii et meie tase sel aastal oli soomlastega võrreldes ikka väga kõrge! Kui meie Leto Svetiga pool finaalist edasi ei saa, siis soomlased ei saa oma estraadiga kohe kindlasti edasi! Kui võidab Movetron, siis selleks et muu maailma südameid võita, peaksid nad oma loo inglise keelde ümber tegema.
No igaljuhul edu neile ja meile selleaastasel euroviisul :)

imemispoleveellõplikultsündinud

2008-02-05T04:27:00.001+11:00

Täna õhtul sündis ime. Minu kallis sõber helistas mulle ISE!! Lubas homme oma võla tasuda. Jääme siis ootama...

letosvet,etoletosvet

2008-02-04T01:51:00.000+11:00

Nagu me kõik juba teame, siis eile sai lõpuks ära valitud selle aasta Eestit esindav eurolugu. Palju õnne- seekord võitis teine eesti! Kuumad õnnitlused neile! Samas mis siin imestada? Madalalaubalisus on eestlastel ju veres. Teeme lolli nalja ja naerame. Ei ma ei ütle et Kreisiraadio ei ole naljakas. On küll, aga kas me peame selle palaganiga ka maailma minema vallutama? I guess not!
Mul on siiralt kahju Iiris Vesikust, kes tegi väga hea etteaste. Esitusele andis muidugi powerit juurde ka Dave ja Dagmari back ning Sullivan. Väga võimas kooslus ei viinud aga siiski sihile, mis teha. Seekord läks siis sedasi.
Tulemuste järgi võib ka arvata, et Angeli kohvikusse ei olnud selleks kellaajaks veel piisavalt palju rahvast kogunenud, kuna Rolf oma vikerkaarevärvilise trikooga saavutas kõigest neljanda koha. No muidugi peab ka tunnistama, et tema lemmikuks osaks laulu juures kujunenud ohohohooo laulmine tuli seekord ikka päris jubedalt välja. Mul isiklikult hakkab tavaliselt teleka ees piinlik, kui keegi mööda laulab. Aga see on juba minu probleem.
Birgit- väga hea esitus ja talle kohane laul. Puhtalt ja hingestatult esitatud, aga kas eurovisoonil ka sellega läbi oleks löönud, ei oska öelda. Igatahes edu talle ja ehk järgmisel aastal uuesti. Kuigi selleks ajaks on sündinud meil juba uued superstaarid ja vanad unustuste hõlma vajunud. Eks see näha ole mis saab.
Teised lood aga ei vajagi väga kommenteerimist. Pole lihtsalt midagi kommenteerida.
Selline oli siis minu nägemus selleaastasest katsest valida Eestile oma eurolaul.

veebruarikuuesimenepäev

2008-02-02T03:30:00.000+11:00

Ma olen mõelnud et mina küll mingit blogi pidama ei hakka, aga täna otsustasin sellega siiski algust teha. Uus kuu, uued mõtted.
Suuresti oli see tegelikult tingitud sellest, et taas on reede ja masendav nädalavahetus ees ootamas. Tekib küsimus, et miks masendav? NV on ju just see mida kõik inimesed pikisilmi ootavad. Vastus sellele on lihtne - rahapuudus.
Millest see kõik alguse sai? Algas see nii, et ühel minu heal sõbral oli raha vaja,et üür ära maksta. Tal on küll olemas ka elukaaslane, aga kuna neil oli üüri tasumise päeval mingi tüli (no tegelikult olid need erimeelsused kestnud juba päris pikalt) siis keeldus see teine pool raha andmast. Teades, tundes mõlemat inimest, otsustasin et hea küll, ma tulen vastu ja aitan siis sõbra hädast välja. Raha üle andmise päev oli kolmapäev. Kuna ta oli mulle lubanud, et reedel saab raha ja annab mulle tagasi, siis andsin pea et kõik oma varud ära. Endale jätsin nii palju et kaks päeva saaks hakkama. Kokku andsin siis talle 3500 krooni.
Jõudis kätte reede. Küsis minu konto numbrit et ülekanne ära teha. Tegin nagu palutud ning jäin siis ootama. Kuna eelpool sai mainitud et tal olid elukaaslasega erimeelsused, siis läks ta nädalavahetuseks maale ära. Ka ma ise pidin reede õhtul Tartusse minema ühe sõbranna sünnipäevale. Üritus oli tubane ning laupäeva hommikul hakkasin juba tagasi tulema. Lõunaks olin linnas tagasi ning kontrollisin, kas raha on laekunud. Loomulikult ei olnud. Sõbra endaga õnnestus ühendust saada pühapäeva õhtul. Küsisin siis et kas ikka tegid ülekande- tema et jajaa, aga et ta kontrollib siis üle miks ei ole raha tulnud. Kuna ta pinkalkulaator oli tööjuures, sai ta seda kontrollida esmaspäeval. Esmaspäeval selgus, et ta oli unustanud makse kinnitada?! Ütles et lähme järgmine päev lõunale ja ma annan sulle raha ära. Lõunale aga (etteruttavalt öeldes) ei ole me tänapäevani jõudnud. Kas kohtumine venis või mõni muu häda. Ja nii see aeg lendas.
Raha oli mul ju loomulikult juba otsas!! Eelmise nädalavahetuse istusin lihtsalt kodus nagu debiilik ja surfasin netis ning vaatasin telekat.
Sel esmaspäeval õnnestus mul (rahvakeeli öeldes- läbi ussi m..i) 500 krooni saada. Põhjus oli see, et ma pidin minema juuksurisse. Kuna seal mul õnnestus sellest summast 350 krooni juuksurile jätta ja kodus mitte midagi süüa ei olnud, jäi see ülejäänud summa toidupoodi. Ega ma sealt selle raha eest muidugi suurt midagi saanud, sest ma arvan et pole inimest, kes poleks märganud kui kalliks on asjad poes läinud!!
Ehk siis raha jällegi otsas, aga järgmine päev ju ka vaja elada. Ma käin nimelt töökaaslastega ca 300 meetrit kaugemal olevas sööklas söömas, aga seal läheb vaja ainult sularaha. Samas, mis vahet sellel on, sest kui raha nagunii ei ole, siis pole vahet millega maksad. Õnneks oli terve selle nädala nõus minu lõunad kinni maksma meie tore turunduse eest vastustav tütarlaps. Olen talle selle eest ka väga tänulik!
Kolmapäeval tegi see sõber taas ülekande ja kiirustas laevapeale, kuna pidi töö asjus Soome minema. Loomulikult ei laekunud ka seekord mitte ühtegi senti! Kontrollida ta seda ei saanud, kuna asjad ju kodus. Eile õhtul pidi ta tagasi tulema, aga kuni praeguse hetkeni ei ole ma temaga enam ühendust saanud. Ei ole ta msnis, ei vasta telefonile. Saatsin talle smsi, et ta vist ei mõista olukorra tõsidust, sest ma ei kujuta küll ette kuidas ma selle nädalavahetuse ilma rahata peaksin üle elama. Pealegi miks pean mina nüüd koguaeg käima ja kerjama, et kas keegi saab söögi raha laenata.
Kogu see protsess on muutunud minu jaoks väga piinlikuks ja samas ka suhteliselt meeleheitele viinud, sest ma ei oska enam midagi peale hakata. Mul lihtsalt tekkis küsimus, et mida ma halba olen teinud, et sellise käitumise ära olen teeninud. Ma tahtsin ju teha ainult head ja aidata! Kusjuures mitte suvalist inimest, vaid oma sõpra! Mul ei ole mitte kunagi oma sõprade jaoks millestki kahju olnud, aga kui selline on tänu, siis tekib küsimus, et mille nimel ma peaksin siis ennast, sõna otsese mõttes, ohverdama??
Jällegi jään siis lootuselt lolli näoga ootama, et ehk võtab ta aru pähe ja leiab mahti mulle väike rahasüst teha.

Moraal sellel lool on et mitte kunagi ei tohi kellelegi raha laenata, sest see tekitab sulle ainult mõttetuid lisaprobleeme, mida esineb ka niisama!